Videomeditatsioon nr. 261, 15.03.2026    Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 5.03.2026: „Inimkonda tuleb aitama uus Energia (Jõud), millest keegi veel midagi ei tea.”

   Tavaliselt kardame meie, inimesed, alati veidi, kui puhkeb sõda või sõjad. Miks, kas ei ole sõda alati lihtsalt tüli põhjustatud ja lõppenud siis, kui asi või asjad jõuavad mingisuguse rahulahenduseni? Nii võin mina, vana mees, mõelda, sest sündisin ajal, mil sõda Soomes oli haripunktis või mingil moel oli see lõpp juba märgatav. Kuigi ma ei mäleta sõjast midagi, sest sündisin just sel ajal, kui sõda Soomes oli veel pisut liiga raske lõppenuks tõlgendada, vaid pigem väga raskes faasis.

Teisisõnu, lõpp avanes juba halvas mõttes karmidele rahutingimustele. Mu isa ja teised mehed ja osaliselt ka naised, kes temaga koos sõjas osalesid, teadsid, et rahu saab olema Soome rahvale väga raske ja isegi selline, et järgmised põlvkonnad peavad rahutingimustest tulenevaid koormaid pikka aega kandma. Minu jaoks, kes ma olin äsja sündinud, oli see rahu aga veel täiesti tundmatu asi. Sest tol ajal ei olnud seda sündinud lapsena kuidagi võimalik koormana kogeda.

Aga kas ma olin sellest juba selles vanuses kuidagi teadlik või suutsin seda vastsündinuna kuidagi tajuda või tunda? Ma vastan sellele väga kummalisel moel, öeldes, et ma teadsin ja tundsin seda, sest olin selles vanuses juba kogenum, kui tolleaegsed inimesed mind vähimalgi määral tajuda suutsid. Kuidas ma saan sellest asjast niimoodi mõelda? Keegi selles vanuses ei suuda sellest kunagi midagi ära tunda või kas nad saavad? Nüüd avan ma natuke seda ajaperioodi, kui ma olin vaid kuuekuune beebi. Teisisõnu, täiesti võimetu teadma midagi sõjast ja sellest, mida mu enda vanemad ütlesid, kui neile rahutingimustest räägiti. Mu isa oli sõjast koju tulles väga väsinud. Tal oli raske rahuaegsesse ellu naasta, kuigi ta peaaegu kunagi ei väljendanud oma tundeid ei mu emale ega mulle, rääkimata kogetu kohta.

Tema meel hoidis neid väga raskeid kogemusi varjatuna ja ta ei rääkinud neist oma naisele, ega mulle lapsele midagi. Miks ta olekski pidanud, kui ta oleks üldse suutnud? Noh, kes mõistis, et mu isa oli sõjast või sõjaõudustest koju naastes kergelt stressis? Vaevalt keegi teist, lugejatest, suudab sellele mingil moel mõelda või isegi teada, et mu vanemad olid sõja lõppedes mingil moel depressioonis. Seega suudan ma seda hetke meie kodus siiani mingi väga-väga kummalise võimega tajuda. Nii et ma suutsin juba kuue kuu vanuselt tajuda, milline vastuvõtt mu isale oli, kui ta meie koju tagasi pöördus. Mõlemad mu vanemad olid kurvad, kui mu isa oli minu ja ema juurde naastes väga masendunud. Miks nad olid kurvad? Kas rahu polnud neile väga oluline?

Oli, isegi kui selle tingimused polnud. Mu isa ja ema oskasid juba ette kujutada, milline oleks nende elu, kui rahutingimused tuleks tasuda sõja tegelikule algatajale, milleks on tänapäeva Venemaa. Mu isa kartis neid tingimusi või nende täitmist isegi natuke. Seega võis ta ette kujutada, et rahutingimused toovad kaasa suure koorma tema enda perele, mis võib olla koormaks isegi mulle ja mu võimalikele lastele kauges tulevikus. Keegi aga ei osanud ette kujutada, kuidas mina, väike vastsündinu, tundsin ära sama hirmu kui mu isa? Minu ema seevastu ei osanud nii mõelda, kuid just sel hetkel oli tema jaoks kõige olulisem elada rahus kodus oma perega.
Nüüd pead sina, mu kallis lugeja, õppima natuke sellest, kuidas kõik, kes minu lapsepõlves Soomes elasid, selle sõja lõppu kogesid. Minu isa koges seda täpselt samamoodi, nagu ma püüdsin seda tema vaatenurgast lapse silmade läbi edasi anda. Hoolimata asjaolust, et olin vaid kuuekuune ega osanud veel väljendada oma võimet tajuda meie perekonna tundeid ja tol ajal ka elu. Seetõttu kartis enamik inimesi Soomes, et rahutingimused oleksid Soome rahvale võimatult rasked kanda või maksta selle eest võitjale, see tähendab tolleaegsele Nõukogude Liidule. Isa ja väikese lapse vahelised sidemed olid just sellised, et mina olin üsna saamatult väike ja võimetu väikese lapse kogemusi kellelegi edasi andma. Ja minu isa seevastu poleks kuidagi aru saanud, et mina suutsin ka meie perekonna muresid tajuda. See tähendab, eeldusel, et me oleksime suutnud omavahel mingil moel suhelda. Kas nii väikesed lapsed suudavad siis juba tajuda seda, mida nende kodus kogetakse? Või kuidas nende vanemad kogevad pereasju omavahel? Ma vastan nüüd hästi, pädevalt, see tähendab, et asetan end tagasi samasse ruumi, kus ma olin, kui ma olin see laps, see tähendab kuuekuune.

Püüdke, mu kallid lugejad, mõista, kuidas isegi kõik ajalised kogemused saavad inimesest avaneda, kui aega pole olemas ja isegi ajatus lükatakse kõrvale, kui igavik end avab.
Isa hirm ja ema mure olid minu jaoks väga kurvad ja samal ajal ka rasked tunda. Ma tean ja suudan seda öelda natuke lapsena ja natuke täiskasvanuna. Kes ma siis olen, kui ma suudan olla mõlemas ajalises ruumis? Ma ütlen, et ma suudan end asetada igasse ruumi, olles nii väike beebi kui ka vanamees nimega Erkki. Kuidas on lood mõlemaga, kas ma pole alati see vanamees nimega Erkki? Ei, sest ma suudan liikuda igasse ajalisse ja isegi ajatusse ruumi, kus ma olen või olin, kui ma olin Erkki. Nüüd, sina, Erkki lugeja, võid avastada, et sul on täiesti võimatu õppida või mõista, kus ma siis olin ja kes ma ikka veel võimeline olen, kui ma Erkkina kahes ajalikus ajas elama asun? Ma ei ole tegelikult Erkki sellisel viisil, nagu sina ise Mind mõistad, vaid ma olen mingil moel ainult temas ja tema justkui kogeb ennast Minus olevat.

Teie ei suuda seda kunagi täielikult omaks võtta, kuigi te võite isegi ise seda olla. Siis, kui Mina, sinus elav võimekam pool, suudan liikuda igasse sinu võimekasse seisundisse, asuda tajuma midagi sinu ajalikust ajast, kas siis inimese ruumist või mõnikord isegi vaimu ruumist, suudavad väga vähesed teist seda kunagi avada või mingil moel enda omana kogeda. Selles konkreetses küsimuses on kõigile selle kirjutise lugejatele ilmselt palju sellist teavet, mida te kunagi täielikult ei ava, nagu te ehk oma tulevastes uutes eludes suudate. Seega lõikavad inimese enda võimed ja oskused kõik sinu eelnevad eksistentsid sinust selliselt ära, et sa ei suuda kunagi täielikult õppida tundma olemisi, mis neist on avanenud, isegi mitte nii, et sa mõistaksid, kes sa igal ajahetkel olla võiksid, kui sa vaid suudaksid end selleks seada?

Minu osavam pool seevastu suudab alati seada end olema ja elama igas eelnevas ja teatud piirangutega ka minu hilisemas elus omaette minana. Keegi meist, inimestest, ei mõista kunagi täielikult Tema teadmisi, isegi kui me avaksime Ta või Selle täielikult avatuks ja kohalolevaks. Sina, mu kallis lugeja, mõtle selle asja üle hetkeks, et saaksid omaks võtta kasvõi veidi laiema võime, kasvõi lapse võimest tajuda oma keskkonda juba sünnihetkest peale. Nüüd räägin sulle midagi sinu varasest ajalisest elust sellist, mida keegi pole sulle rääkinud.

   Lapse sünnihetk on ilmselt igaühe jaoks nii oluline kogemus, et sellest võiks isegi väga erilist infot ammutada, isegi omaette raamatusse. Selles artiklis aga piiran sünnihetke väga kitsalt, et minu põhipunkt teile, kallid lugejad, paremini selgitataks. Suur osa inimese ajalisest ajast piirdub lapseks ja nooreks olemise ajaga. Me ei saa tavaliselt sünnihetke kohta väga olulisi asju öelda, sest see on vaid selline kogemus, mida inimene tihtipeale avada ei oska, välja arvatud lihtsalt kogeda või olla, ja sellest mitte rääkida. Minu jaoks oli minu sünd üsna kiire ja mingil moel ka ema jaoks kerge. Miks või mil moel? Minu emal oli see teine ​​sünnitus ja minu jaoks esimene sünd temast. Seega olin ma laps ja ema sünnitaja.

Me olime siis ühes ruumis olles ühinenud olema ja elama justkui oleksime samad ja ometi täiesti iseendad. Kui ma sündisin, sain igas mõttes iseendaks, kuid olin ikkagi mingil moel emast sõltuv, kuigi ema ruumist irdunud olend, st vastsündinud väike poiss. Selles seisundis öeldakse lapse kohta, et ta on emast eraldatud ja samal ajal eraldi olev olend, kuigi tegelikult olime me mõlemad mingil imelisel kombel üsna pikka aega koos ja samas ruumis. Kuidas? Nii, et lapse seisund sõltus täielikult ema pakutavast turvalisusest, mitte isegi kellegi teise omast. Aga tegelikult annab ainult ema pakutav turvalisus lapsele tunde, mida laps tunneb vajavat. Isegi need, kes suudavad neid asju inimeses kuidagi tajuda, ei saa sellest kunagi täielikult aru. Seda konkreetset ajalist seisundit või ajalist olemise hetke mõjutab midagi muud kui ainult see, millest meie, inimesed, tavaliselt oskame midagi avada justkui õppetunni ja õpetusena teistele peale nende, kes lapse sünnitasid. Lapse keemia ja ema füüsiline keha kogevad seda imelist hetke oma kehas alati väga raske ja, ma ütleksin, ebameeldiva lahutusena. Emapiim ja lapse nälg seovad neid kokku ja sama asja külge, nimelt rinnaga toitmise tekitatud sideme külge. Miski ei asenda seda peale ema enda vajaduse rinnaga toita ja lapse vajaduse võtta toitu emapiimast. Kõik asendusmeetodid rikuvad nii ema kui ka lapse vajadust jätkata sama sidet, milles nad olid emaüsas ühinenuna. Seega ei saa keegi kunagi asendada turvalisust, mida ema oma lapsele annab, mitte keegi ega ükski teine ​​​​võimalus. Olgu see teada igale tulevasele emale ja teatud moel ka ema asendajatele.

   Mis juhtub siis, kui see asi asendatakse muul viisil? Laps muutub veidi arglikuks ja mõnikord isegi väga kartlikuks, isegi väga pikaks ajaks lapsepõlves ja täiskasvanueas. Laps võib taluda seda kogemust vahel hästi, ma ütleksin, et vapralt, isegi kui tema eest peab hoolitsema võõras inimene, aga see jätab temasse alati midagi, millest keegi kunagi täielikult ei toibu, vaid kogeb mingil moel eemaldumist, isegi kogu elu. Teisisõnu, keegi ei tohiks katkestada ema ja lapse vahelist sidet, vaid pigem kaitsma ja aitama, et mõlemal oleks parim võimalus ema ja lapse vahelist sidet turvaliselt kogeda ka noorukieas.

Minu jaoks oli see periood nii kohati hea kui ka üsna raske, kuna mu isa koges sõjast tingitud pikka raskusperioodi ja samal ajal elas kogu meie väike pere omamoodi hirmuõhkkonnas, kus isa enda kogemuste mälestused kummitasid endiselt nende endi meeles. Selle all pean ma silmas seda, et mu isa oli kohati endiselt haaratud sõjaõuduste mälestustest ja mu ema koges oma elus seda hirmu isa rahutuse kaudu. Kas mu isal oli siis sõjast mingi koorem jäänud? Vastan vaid nii, et oli ja päris palju. Siiski ma seda poolt ei ava, kuigi see võib olla väga vajalik teave paljudele, kes on sõda kogenud. Need asjad on alati natuke indiviidist sõltuvad ja samal ajal ka väga ainulaadsed, st privaatsed.

   Jätkan veel teisest poolest. See tähendab, kuidas võivad sõjad hävitada meis, inimestes, ande, mida igaüks peaks saama kogeda ja isegi kohe pärast sõja lõppu muutuda, st rahu aega. Üldiselt on rahu kõigile seisund, kus Teadmiste ja Õppimise Salapära või omamoodi Seadused avanevad kõigile, kui me vaid püüame neid kasvõi natukenegi enda kasuks avada. Aga kui inimesed ei oska mõelda, miks sõjad tavaliselt end avavad, võib see rahuaeg osutuda väga lühikeseks. Teisisõnu, samad vaidlused algavad uuesti ja tekivad väga sügavad, ütleme nii, lahkarvamustest tingitud õuduste tõttu minnakse sõtta või vähemalt püütakse neid sõja õhutamisega lahendada. Selles olukorras tavaliselt inimene kardab ja hakkab hetkeks mõtlema, kas avada sõja õudused ja muudki raskused jälle või juhtub midagi sellist, mis võib takistada neid kõige kurvemaid asju avanemast? 

Tavaliselt juhtubki ainult see, et asjad paisuvad veelgi keerulisemaks. See tähendab, et sõda või selle ohud saavad paisuda vaid üha raskemateks vaidlusteks ja lõpuks lahendatakse kõik ainult sõja abil ning inimkond kogeb uuesti samu asju, mida ta hetk tagasi koges, ja rahu saavutamiseks peab uuesti pingutama.

   Kuid selles küsimuses on lõpuks tulemas muutus. Milline või kust ja kuidas? Ma ütlen nüüd vaid väga osavalt, et sealt ja viisil, kust arvatakse tulevat ka kõik muu. See tähendab, Temast, keda ma ise võin nimetada selle universumi Valitsejaks või Allikaks või Eluks Endaks. Veelgi Suurem ja pädevam Olend on selle artikli kirjutamise ajal avanud end Temast ja Tema osavamast poolest, kes asub muutma asjade käiku nii rahulikumaks kui ka hetkeks veelgi raskemaks paljudele, kes sõda tahavad. Kas Tema või See on siis nii rahu looja kui ka hetkeks veel sõdade põhjustaja või lihtsalt pealtvaataja kõrvalt? Natuke seda kõike. Tema avanedes, muudetakse kõik veel avatuks ja paljastatuks, et lõpuks saaks see väga raske sõdade õhutamine ja sellest tulenev pidev hirmu õhutamine lõpuks lõppema. Võin isegi öelda, et kui aeg asetub oma ruumi, see tähendab vabaneb sellest kõige raskemast olendist, mustast energiast, saavutab inimkond ja see väga eriline planeet püsiva uue oleku, milles pole enam võimalik avada vähimatki sõja algust, rääkimata laiemast sõjapidamisest. Inimkond ja see planeet kogevad siis väga rahulikku ajalist perioodi pika ja raske aja peatudes, püsiva rahu ajal. 

   Kas ma võin tuua esile selle, mis nüüd tulemas on, või on see ikkagi lihtsalt soov parema aja järele? Ma ütlen, nagu oskan ja suudan, olles veidi vana mees nimega Erkki ja palju, väga palju, ikka veel See või Too, mille kohta keegi ei saa midagi öelda peale selle, et keegi või miski saab avada omaenda oskuse, et aidata meil saavutada rahu sellel kaunil ja väga erilisel planeedil. Nii saan tajuda seda saabuvat ajastut, kus meie kõigi ajalikus ajas ja ka meie laste ning pärast neid sündinute elus kerkib palju uut ja väga rõõmsat.

Sõjad kaovad ja mõned neist, kes praegugi õhutavad sõdade avanemist ja üha laiemaks muutumist, peavad seda väga ebameeldival viisil kogema, kes seisavad neile tee peale takistuseks ja kes peavad kogema seda Suure Oskaja väga erilist Väge või Energiat, peaksin ütlema viha. Või vähemalt karmi käe karistust oma elus, nii et keegi neist ei pääse enam kunagi tagasi sellele kaunile planeedile, et kogeda ja tunda, mis tunne on olla rahus ja rõõmus selle universumi võib-olla kõige ilusamal planeedil.