Videomeditatsioon nr. 257, 15.02.2026      Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 06.02.2026: „See kirjutus võib avada sinust, armas lugeja, midagi uut ja midagi igavikulist.”

   Olemise ja Õppimise Seadused on aina olnud nii inimeste kui ka muudegi olevuste oskuste mingisugused, ütleksin nii avajad kui ka sulgejad. See on ehk sulle Erkki ja teistelegi sinu lugejatele veel osaliselt tundmatu asi, kuigi oled küll paljudes kirjutustes öelnud või kirjutanud neist mõlematest midagi aina, kui avan sinule ja teistelegi lugejatele mingit uut teadmist lugemiseks kas omadest teadmispankadest või vaid teist enestest inimestena.

   Kes siis on aegade algusest saadik reguleerinud neid andeid ja salapärasid ehk mingeid oskusi? Kas need on just need kaks eriti osavat Seadust ehk neis olevad, ütleksin jälle väga osavad seaduste ja reeglite mingid piirangud? Või kas võiks kuidagi veel olla keegi teine või muidki, kes oskavad laadida või asetuda piirama teie inimeste ja iga muugi olevuse oskuseid ja andeid valitseda asjade ja mingite teadvuste avanemist teie kasutusse? Vastan öeldes muidugi on, sest ega need Seadused pole mingil moel sellised, et need suudaksid olla kellelegi niiöelda piiravad oskajad. Vaid tõesti Minu antud ja ka Mulle Endale asetatud mingid piirangud jagada teadmiste ja salapärade sarnaseid oskuseid teile inimestele ja muilegi olevusteks nimetatuile.

   Kas tähendab see siis, et Mina, Elu Ise, olen piiranud oma oskust jagada neid kinke ja andeid nende Seaduste abil? Vastan jälle öeldes just nii. Miks olen nii teinud või piiranud oma oskuste andmist teile inimestele, loomadele ja muilegi olevustele? Kas sellepärast, et me ei asetuks mingil moel tegema sellist, millest oleks teile endile mingisugust kahju või lõpuks suurigi raskusi?

   Vaadake neid kahte küsimust nüüd väga täpselt ja mõelge, kes kirjutab neid? Kas need on Minu, Elu Enda, kirjutatud või Erkki või meie mõlema? Kes aimab, kes ei oska isegi mõelda, et neis oleks midagi erilist justkui avanenuna ehk esil olevana?

   Nii, sest et Mina, Elu Ise, oskan asetuda olema vahetevahel Mina Ise ehk Tema või See, kes oskab olla kas see mainitud Energia, Anne ja Oskus kui ka asetuda olema Erkki, nendesse lausetesse võib asetuda vahel mõlematest natuke see või seda, mida kunagi oskan olla. Sageli olen siis väga tark Erkki nimeline vanake ja hetke pärast taas Tema, keda oskate nimetada Eluks Endaks. Ehk oskan asetuda olema ja elama just temasse või sinna, kus kunagi  on tarve olla ja õppida olema, olles kas omas osavas ruumis see Suur Energia, Suur Anne ja Suur Salapära või väga olematu ja veel täiesti oskamatu Erkki nimeline vana mees.

   Mil viisil Mina, Elu Ise, oskan ja suudan asetuda siis juba sellesse vanakesse ehk Erkkisse Iseendana? Sellesse te ei hakka kunagi ise asetuma, kuigi oleksite kui osavad ja õppinud. Vaadakem nüüd jälle seda eelmist lauset, miks seal öeldi, et te kunagi ei hakka asetuma? Kas see on õigesti öeldud või täiesti valesti? Ega teist inimestest keegi ei võiks isegi kujutleda asetuvat olema Erkki ehk asetumist temasse nagu Mina, või kas oleks see mingil moel võimalik? Ei, tõesti pole võimalik, et teist inimestest kunagi keegi suudaks siirduda teise inimesse nagu Mina, Elu Ise.

Miks, kui see on võimalik Mulle? Kas need Seadused pole kõigile olevustele sama piiravad ja sama lubavad? Niimoodi Sina, Elu Ise, tavaliselt ütled, et kõik, täiesti kõik, on aina igaühele võimalik, kui vaid selleks esiteks õpid ja suudad justkui asetuda ehk olema ja elama. Või arened justkui asetuma sellesse nõudesse olla ja elada seal isegi ajuti või natuke kauemgi.

    Nii, vaadakem nüüd jälle, kes nendes kahes erilises lauses olid esil ehk kirjutajatena?Kas te võite arutada seda asja, nii et õpiksite ja mõistaksite, et Mina, Elu Ise ja Erkki oskame ajuti olla ühinenuna üheks ja samaks? Kahest  eri tasemelisest olevuseks nimetatust võib asetada kedagi olema üks, mitte enam kaks erinevat. Vaid tõesti neist kahest eri tasemelisest olevusest saadakse sündima mingi uus ruum, kus need mõlemad oskavad asetuda olema ja elama ühinenuna üheks ja samaks. Kas on see sinule, armas Erkki lugeja, veel liiga raske asi mõista ja aru saada? Ehk mõnedele on ja kellelegi ei ole.

Miks vaid mõned saavad aru ja, kes teab, isegi natuke mõistavadki, kuigi mõnele see võib veel olla isegi täiesti raske asi võtta mingil moel arutamiseks. Nii sinule ja paljudele, väga paljudele, teist Erkki lugejatest võib olla mõni asi täiesti osav ja isegi õpitav ja taas paljudele liiga raske. Mina, Elu Ise, oskan aina piirata teie õppimist, armsad Erkki lugejad. Minu viis piirata inimeste oskust põhineb aina teie soovil omastada uut ja samas ka sellist, mida Oskamise Seadus ja Õppimise Seadus justkui oskab piirata või avada teile igaühele ilma väiksemagi takistuseta. Millal embakumba? See on aina olnud ja hakkab olema tulevikuski vaid teist endist sõltuv asi.

Kui  olete aina valmis õppima ja arenema, sellele ei asetata väiksematki takistust. Kuid kui olete isegi vahel vastu olnud millegi õppimisele, siis nendest mõlematest Seadustest avavad end paljud, väga paljud takistused õppimisele. Seda Mina, Elu Ise, oskan aina võtta teile justkui ilma väiksemagi oma sekkumiseta õppimiseks. Olen siis aina asetunud vaid vaatama ja kuulama teie oma tahet õppida uut. Ja samas nende Seaduste abil oskan ka avada teile oma oskamistest aina midagi uut või vahel väga vana Oskamise ja Õppimise Salapära teie kasutusse. Kes siis oskab, teda Mina, Elu Ise, avan aina ka oma oskustele.

   Tavaliselt need oskamised ja õppimised on aina olnud kõigile samamoodi avatud ja isegi sama raskelt kinni olevad, kui vaid te ei ole tahtnud õppida neist avanevaid salapäraseid oskusi ja andeid omale kasutusse. Toon nüüd ühe väga erilise asja sinule, armas Erkki osav õpilane, justkui arutamiseks ja isegi natuke mõtlemisekski.

   Kui inimese oma oskamine on aina põhinenud tema soovil õppida uusi asju, miks mõned teist kuidagi sünnivad sellele kaunile planeedile kas tervetena või vahel isegi väga vigastena? Kas need lapsed ei ole kunagi ise võinud mõjutada oma sündimist, kas tulla tervetena või vigastena elama? Nii, sellele Mina, Elu Ise, oskan öelda täiesti osavalt, et sellesse on siis mõjumas aina lapse oma vanemad või teised lähedased. Kuidas või mil viisil?

Nüüd igal lugejal on tarvis ise osata aru saada või ainagi natuke tulla avatuna Minu vastu, sest Mina, Elu Ise, mitte kunagi ei suuda vastata Iseendana  nendele asjadele, milles on olnud või on midagi sellist, mida Ise nimetan mustast mustemaks oskajaks. See igavene oskaja on aina olnud Minu raskem pool. Ehk mingit moodi see on hoidnud end kinni Minust või Minu  mingist väga kaugest olemise sarnasest ruumist.

Ja Mina taas pole mitte kunagi suutnud takistada selle olemist, kuigi oskan küll ülal pidada kõike, täiesti kõike, sellestki avanenut, oli see siis milline asi tahes. Minu viis on siis püsida sellest võimalikult kaugel, nii et tavaliselt ei räägi kellelegi sellest midagi ega oska isegi õpetada selle salapära asetumisel elama teis inimestes, loomades, taimedes ja üldiselt kõiges sellises, kes on ja elab siin kaunil planeedil. Isegi sellesse kaunisse planeedissegi see oskab kinnituda mingil väga erilisel viisil.

Siis Minul, Elul Endal, pole kunagi sellele oskajale olnud tõeliselt kuigi kerge läheneda, vaid pigem hoian selle aina Endast väga kaugel. Kuid kui üks väga julge ja eriti osavaks end õpetanud inimene ehk Erkki tahab õpetada sind ja muidki osavaiks õppivaid, annan nüüd talle avada seda küsimust igale lugejaks asetunule edasi natuke või isegi natuke rohkem, et igaüks teist oskaks vältida nende invaliidsete laste sündimist oma suguvõssa, ütleksin uutesse tulevastesse peredesse.

   Tänan, tänan, tänan. Üks, kolm ja neli erineval tasemel ruumi avavad nüüd ennast minust vanast mehest, et te, armsad lugejad, saaksite isegi natuke osavat õpetavat teadmist, kust need puuded tulevad sündivatele lastele? Kas need tulevad nende omadest sugulastest justkui pärimuse kaudu, või kas on olnud selleks muid põhjuseid või mingit raskust natuke lähemalt? Ehk nende nüüdsetest vanematest või vanavanematest, kes oskavad asetuda mingil moel mõjutama, missugune laps suguvõssa sünnib?

See mingil moel väga raske ja eriti kurb sündimisse asetuv energia ehk just see mustast mustem võib siis avada oma oskusi lapse sünnihetkel või natuke juba sellest varem lapse vanemate või vanavanemate hirmude kaudu, kui neist keegi või mitmed on ise osanud avada hirmu ja selle mitmesugused juured kas lapse sünnihetkest varem või väga lähedal sünnihetkele. See väga raske hirm asetub sellest ruumist aina just temasse, kes on sama suguvõsa viimane – kui suguvõssa on sündimas lähemal ajal lapsi või lapsi kas isa, ema või embakumma vanavanema avades hirmu sellest, kas sünnib terve või natuke nõrk või lõpuks raskesti puudeline laps suguvõsa viimaseks?

Kunagi kellelgi suguvõsa liikmel poleks põhjust tekitada väiksematki hirmu sarnast tunnet tuleva lapse tervisest või mingist täiuslikkusest, vaid olla aina kindel ja isegi väga julge kannustama sündimas olevat tulema siia kaunile planeedile ilma väiksemagi hirmuta sündimise raskustest. Hirm oskab aina avada end, kui seda mingil viisil tõstab keegi iseendast ehk lapse vanematest, vanavanematest või vahel isegi natuke teistestki suguvõsa liikmetest, on need kes tahes.

   Püsige aina lahti sellest mustast mustema oskaja esile tõusmisest, kui suguvõssa on sündimas uus liige. Elu Ise oskab küll hoolitseda iga sündimise ajal lapse tervise eest ja eriliselt juba natuke enne, kui laps on veel ema kõhus justkui arenemas ja saamas oma abi olla terve ja isegi väga teretulnud suguvõsa noorimaks liikmeks. Lapse kasv ja areng on aina olnud ja aina ka hakkab olema Elule Endale suur ja eriti vajalik sündmus. Miks  Temale? Igale lapsele annab Tema aina midagi Iseendast. Osa on muidugi lapse suguvõsa kantavat karmalist pärandit, kas oskust või natuke muud ja ka sellist, mis tõuseb aina otse Tema omast ruumist. Seda nimetatakse kas eriti suureks või väga suureks andeks toime tulla ja areneda tugevaks noorukiks ja aja möödudes vanakeseks, kes oskab ja suudab kõrvaldada – või ei suuda – suguvõsast ja natuke muudestki sellist raskust, mis on kurnanud ka Tema olemist oma oskamatustega juba enne lapse sünnihetke.

Kas oskate nüüd mõelda, et igale lapsele antakse juba natuke enne tema sündimist mingit karmalist raskust, mis on pärit lapse sugulastest või tema varasematest osaeludest. Ja teatavasti neid on enne lapse sündi kandnud Elu Ise omas ruumis justkui ootamas tulevat last kandma ja võtma need omaks mingil elu etapil. See ehk on juba paljudele lugejatele tuntud asi, kuid ehk on selleski kirjutuses jälle põhjust tõsta teile lugejatele veelkord esile, et peaksite meeles, kes oskab ja õpetab neid kõrvaldama, kui aeg selleks on mingil moel soodus.

   Toitke aina oma tahet õppida uut ka vanadena, mitte kellegi aeg pole selline, et selles ei võiks asetuda õpilaseks ja osavaks edenejaks. Sellega mõtlen, et aeg küll lubab igale inimesele aina võimalusi õppida ja olla huvitunud arenemisest nii inimesena kui vaimse raja kulgejana. Ehk olla tihti lahti kõigest vanast ja raskest ja olla ning areneda oma osavama poolena natuke muuks, kui vaid olla ja elada vanakesena, oodates pääsu uude ruumi surma järel. Mulle vanakesele see inimelu on aina olnud kas väga raske või juba eriti kerge kulgeda. Kuidas mõlemat?

Olen kõrvaldanud väga raskeid karmalisi raskusi endast, suguvõsast ja juba sellistestki ruumidest, milledes me inimesed oleme aegade algusest alates kandnud väga, väga erilisi raskusi oma füüsilistes kehades. Osa neist on olnud nuhtlusena juba loomariigist lahkumisest saadik ehk tõesti kaua ja edasigi natuke, osa paljudest, väga paljudest, teistelt planeetidelt päritud raskustest ja mõned muidugi oma oskamatuste kaudu saadud ehk just neid eelmiste osaelude kaudu tõusnuid. Igale sellele kaunile planeedile sündinul on aina olnud ja hakkab olema tulevikuski palju puhastatavat ehk karmadest vabanemise vajadust. Mind on aina kuidagi võlunud mõte õppida ja edeneda siin nüüdses inimelus nii palju kui see vähegi on mulle vanakesele veel võimalik.

Kuigi olen juba üsna väsinud ja natuke ka küllastunudki alustama aina algusest, kui minule avatakse uut ja imelist õpitavat. Miks siis õpetan õppima juba sellist, mida ei ole kunagi avatud kellelegi teisele inimesele sellel kaunil maaplaneedil. Olen saanud  sünnikoduks erilise planeedi ja püüan igati pääseda võimalikult kaugele oma vaimsel rajal. Tean, et seda võimalust me igaüks hakkame igatsema, kui asetume tagasi sellesse samasse ruumi, kust oleme pärit ehk koju Elu Enda mõnda ruumi – on see siis milline tahes.