Videomeditatsioon nr. 253, 18.01.2026    Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 16.01.2026: „Inimese ruumis keegi ei hakka avama oma andeid ja oskusi, vaid igaüks avab need alles siis, kui on avatud oma osavam pool nimega inimese kõrgem Mina.”

   Mõnele inimesele elu on mingisugune lõbu ja raske töö kaudu saadud olemine, üldse mitte midagi muud. Teatavasti sellise mõttega on seotud palju rõõmu ja natuke ka raskeidki aegu. Kuid tavaliselt mitte kuigi palju sellist, mida ise praegu tunnen. See minu viis elada vana mehena on paljudele lähedastelegi veel täiesti võõras ja mingil moel, võrreldes nende viisiga elada, oodata ja isegi rasket vana inimese moodi teha asju natuke aeglasemalt ja mingil moel piiratult, mitte siis kuigi energilisel moel aktiivselt. Kas olen siis omagi meelest natuke lahti noorte inimeste eluviisist?

Ilmselt olen, sest ma enam ei taju nende moodi aktiivse tegijana olevat, vaid tunnen valmistuvat tulevaseks ehk siit maaliselt tasandilt lahkumiseks. Minu nüüdses eluviisis on ehk teile midagi võõrast või ainagi sellist, mida ükski noor mitte kunagi ei mõtle ega püüa läheneda nüüdses olukorras inimesena olemisele siin erilisel planeedil. 

   Kuidas oskan nende sõnadega rääkida noorte inimeste viisist tunda nüüdset olemist ja elamist? Kas ma pole nüüd natuke, nagu eespool rääkisin, lahti nende eluviisist end inimesena tundmisel? Nii, vastan sellele öeldes üldse mitte, kuigi mõni võib küll nii mõelda minust ja minu sõnadest nooremate ja minust palju hiljem sündinute kohta. Kas oskan siis tunda ka oma poegade ja nende eakaaslaste mõtteid neist endast ja minust? Võib olla natuke või ainagi suudan tajuda neist tulevat mingit olukorda minu kogemisel ja minu viisil olla natuke kõrval ehk lahti nüüdsest ajast.

Seda oskan siis tajuda ilma, et keegi noorem täiskasvanu või teismeline sellest mingil moel räägiks mulle. Nii mina, vana Erkki, oskan tajuda end ja nooremaid kaaslasi natuke sõnade ja tundmustega neist ja endast. Nüüd annan väga erilisele oskajale rääkida, kas tõesti olen natuke lahti praegusest inimesena olemisest, kui arutan nii iseennast kui ka natuke teiste inimeste moel enda inimese ruumis tundmist? Lasen Elul Endal analüüsida nii ennast vana mehena ja ka neidki, kes elavad veel niiöelda aktiivsemat aega elus.

   Nii, kes oskab, tema võib vahel mingil moel ka hakata hindama ja natuke kaaluma nii oma elu kui ka võrdlema teistegi olevuste viisiga olla ja õppida olema omas ruumis inimesena või natuke isegi loomana ja muugi olevusena. See analüüs mitte kuidagi kunagi ei võiks olla Minule, Elule Endale, täiesti eraldi olev ega vajalik teile lugeda või arutada, kui te pole ise kunagi mõelnud oma eluviisist ja kasvamisest inimesena inimeste, ütleksin hulgas ehk keskel. Minule igaüks teist inimestest on aina oma ise. Ehk mingil moel nii üksikisik, kui samas ka paljude teiste osaelude koostis või tulem või Minu sõnadega öelduna ilmnemine.

Mina, kes oskan vaadata elu nii, et võin märgata teid igaüht siis esiteks üksikisikuna, kui ka osava inimesena, kes sünnib või siirdub elama aina uuesti ja uuesti, kuni õpib ja oskab olla see või selle sarnane, milliseks olen oletanud, et te inimestena õpite olema – olles siin kaunil maa planeedil ja mõnel, tõesti mitmetel teistelgi planeetidel, enne siia ümber kolimist. Mina oskan hinnata ja natuke ka rõõmustada, kui oskate areneda ja edeneda ka vaimselt nii inimestena kui ka selle sarnastena, kelledeks olen aegade algusest alates püüdnud teid igaüht arenema ka vaimsete olenditena. Olen siis alati rõõmus, kui vaatan sind ja sinu edenemist sellel kaunil maa planeedil, armas lugeja ja selle planeedi olevus, keda oskate isegi nimetada inimeseks. Kuid kas keegi teist oskab öelda, kas on kõik inimesed täiesti õppinud või mingil viisil edenenud nii, et võiksin rõõmu tunda teist igaühest? Vaevalt keegi teist võib öelda, et asjad on nii, vaid pigem mõnel teist inimestest on veel palju ees sellist, millest neil igaühel tuleb lahti saada. Ehk õppida elama nagu olen aegade alguses teid loonud elama.

Sina, armas vana Erkki, oled taas natuke teistsugusena õppinud ja ka õpetanud teisigi kaaskulgejaid elama isegi natuke askeetlikumalt ja mingit moodi ka osavamaltki, ilma paljude selliste asjadeta, millest teie vanadel poleks enam põhjust mingil moel olla huvitatud või poleks vaja muretseda. Toon neist siia kirjutusse vaid kaks head näidet.

   Üks neist puudutab muretsemist tuleviku pärast, sest praegune aeg on väga, väga ebatavaline ja isegi eriti raske paljudele inimestele sõdade ja paljude muudegi põhjuste tõttu. Lootus on eesmärk, mil viisil igal inimesel tuleks kogeda nüüdseid väga raskeid aegu. Kellegi, mitte ühegi inimese tõelist ruumi või elu ei tohi kunagi keegi mingil moel kahjustada ega vigastada, kuigi mõnelegi see on raskel viisil toimunud.  Kas oskate mõelda, kuidas võin kinnitada teile, et olete alati kaitstud, kuigi keegi või mõned võivad põhjustada teile vägagi raskeid asju? Vastan Ise  öeldes nii on ja nii hakkab alati olema, kuigi sattuksite millistesse olukordadesse tahes.

Mina, Elu Ise, tulen aina avama teis seda ruumi, kus tunnete olevat igavesti elavad ja vahel isegi täiesti haavamatu vaimuna või osa Mind, Elu Ennast. Elu on jätkuv mingil moel kuskil teises ruumis – on see siis vaimu ruumis või uuema inimese kujul siinsamas või kes teab, kusagil uuel planeedil. Inimeses siis on igavene elu, kes on alati olnud ja hakkab ka alati olema Minu, Elu Enda, kaitstuna.

   Toon teisegi näite teis elavast olemise salapärast olles jätkuvalt arenev ja, kes teab, isegi edenenudki olevus vahel või ainagi tulevikus. Mõned teist inimestest oskavad juba tajuda ise ennast ehk sellist ruumi, millest tavaliselt ei ole teile räägitud kunagi lapsepõlves ega isegi täiskasvanuna. Seda ruumiks nimetatut paljud teist inimestest veel tõesti ei suuda endas tajuda, kuigi see oleks igaühele isegi mingit moodi tajutav kas natuke või natuke rohkem. Seda olevuseks nimetatut Mina, Elu Ise, olen aina osanud avada igale Temast huvitunule, kui vaid inimene seda on mingil moel juba püüdnud otsida oma ruumist või mõistnud, et selline oskaja elab iga inimese südame sügavaimas sopis.

Mõnes see olevuseks nimetatu on igaveses kooma sarnases ruumis täiesti vaikselt ega tavaliselt mingil moel ise ei suuda tõusta esile. Ehk olema avatuna, kui inimene ise seda ei tunne mingil viisil vajaliku olevat avada või tõsta ärkvele. Kuid kuskil olemise ja õppimise ruumis igale inimesele see olevus ehk Tema või See avab küll lõpuks end ärkvele, kui vaid inimene ise püüab isegi väheke tõsta seda endast ärkama. Kuidas too olevus siis saab avada end? Sellele pole kunagi kellelegi antud väiksematki õpetust, vaid igal inimesel tuleb ise suuta seda äratada mingil moel. Siis see oskab küll märgata iga väiksematki püüdu, mida inimene ise teeb Temale või selle avamiseks või äratamiseks. Ja kui Tema või See avab end, siis hakkab toimuma just neid vaimsust mõjutavaid muutusi teis inimestes. Osa neist on nii märkamatud ja toimuvad nii peidus, et väga vähesed teist oskavad neist üldse midagi rääkida. Kuid osa taas suudab rääkida neist palju sellist, millest igaüks saab võtta endale midagi mingiks, ütleksin õpetuseks ja juhendiks omal viisil oma vaimsuse avamiseks. Erkki saadab selle kirjutuse toeks ühele osavale kirjutusele (vt. Kirjutus 2025-11-28, Videomeditatsioon nr. 247, 7.12.2025).

   Õppige armsad Erkki kirjutuste lugejad avanema ise oma oskustele selle osavaks tõusva õpetaja abil. Kui õpite esiteks Teda avama või selle justkui olema avatuna ja asetuma mingil ajal õpetajaks, siis ühegi teise õpetaja õpetusi teil pole kunagi tarvis õppida, vaid hakata õppima Tema abil, kes te olete ja kelleks kunagi hakkate ehk end muutma, kui õpite vaid edenema ja arenema. Osa teist võib isegi areneda Meistri tasemele nagu Erkki. Kuigi ta ise võib edasi tunda end olevat vaid üks paljudest, kes on õppinud olema suured ja natuke väikesed inimesed. Minule, Elule Endale, Erkki on saavutanud kõik selle, milleks teist igaühel on võimalus kas selles nüüdses inimelus või mõnes tulevases – on see siis sellel kaunil maa planeedil või kuskil teisel, teile veel tundmatul ehk uuel, teilt veel peidus oleval natuke teistsugusel planeedil.