Videomeditatsioon nr. 221, 1.06.2025     Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 27.05.2025: „Teadmiseks lugejatele.”

Taustast

   Täna Elu Ise palus mul kasutada tuleva sügise Vaimu ja Teadmise messilehe turunduses minust sõna valgustunud. Püüdsin natuke vastu seista selle kasutamisele, sest sain selle nimetuse Temalt alles 23.05. ehk mõni päev tagasi. Ühel või teisel põhjusel Ta kuidagi nõuab selle kasutamist. Selle palve tõttu Ta avab sõna tähenduse.

   Palun, et Sina, Elu Ise, räägiks, mida mõtled sõnaga valgustunud?

   Tore küsimus. Kui küsimus on inimesest, siis Mina oskan nimetada tema ruumi valgustunuks aina tema avatusel kõigis osades Minu Oskustele ja ka Minu Energiatele. Kuid sageli Mina vaatan kõrvalt edasi, kas see valgustunud inimene oskab teha seda tööd, kuhu olen ta asetanud seda tegema kõigis osades nii, et  selle taga ei ole väiksematki hallust, tumedust ega üldsegi midagi täiesti sobimatut tagamõtet või mingit ootust asetumisest, vaid oma soovide ja vajaduste tõttu tegema oma tööd teiste aitamiseks ja vahel mõnede teistegi asjade muutmiseks. Kui temal on isegi natuke sellist ruumi avanenud, siis Mina, Elu Ise, asetun muutma inimese tegusid ja mingit lootust, et avataks neid muutumisi teistsuguseks. Nii Mina oskan avada inimesest sõna valgustunud.

   Oled kasutanud millegi muugagi seoses seda valgustunud sõna. Kas võiksid ka seda avada?

   Tänan Erkki. Oskan aina vastata sulle, armas valgustunud poeg Erkki. Oled ju ise osavasti suutnud avada seda ruumi ka oma kõrgemale Minale. Ehk sinu niiöelda paremale poolele, kui ise siis veel ei olnud arenenud isegi nüüdsesse valgustunud ruumi, vaid oskasid aidata seda osavamat poolt edenenumasse ruumi. Ehk asetama Enda samasse ruumi, kus Mina, Elu Ise, nimetan iga olevuse valgustunuks. On siis  olemas kaks täiesti eri tasandiliste olevuste ruumi, kuhu iga inimese kõrgem Mina või vahel isegi inimenegi suudetakse ümber paigutada ehk asetada olema ja elama valgustunud ruumis.

Igal olevuseks nimetatul on siis ise või vahel inimese abil tarvis osata ümber paigutuda samasse olemise ruumi, kus Mina, Elu Ise, oskan hoida End kas kõigis osades avatuna või mingit viisi natuke avatuna. Tavaliselt inimese ruumis olnud olevuseks nimetatu asetub algul natuke sellesse, ütleksin kirkasse ja mingit viisi veel natuke halli varju sarnasesse ruumi justkui katse ajaks. Kui Mina, Elu Ise, näen teda töötavat väga osavasti, paigutan ta ümber elama ja olema natuke kirkamasse ja täiesti lõpuks Minu kirkusesse. Sellesse ruumi väga vähesed inimesed kunagi on suutnud ise asetuda, vaid tavaliselt sellesse suudetakse asetuda alles inimese surma kaudu. Vaid kolm teist inimestest on sellisesse ruumi ise suutnud asetuda juba olles siin kaunil planeedil inimesena inimeste seas. Ühte te igaüks teate, ja need kaks teist on teile kõigile veel täiesti tundmatud väga suured ja osavad kunagi elanud inimesed, ütleksin elanud tuhandeid aastaid enne ajaarvamise algust. Üks neist oli kunagi mees ja teine noor poiss, kes paigutati ümber valgustunumasse ruumi, olles nii viisteist aastat vana, väga eriline noormees.

Erkki Tuomala 29.05.2025: „Inimene kannab oma olemust aina kujus, mitte kunagi milleski muus ega eriti mitte vaimu ruumis.”

   Olen igavesti rõõmus ja väga erilisel moel rohkem valmis kui olen kunagi varem olnud. Seda nüüdset ruumi ei oska veel sellest paremini väljendada, sest olen alles hetk tagasi jälle avanud uusima ruumi, kus tunnen oskavat olla täiesti puhas ja samas ka väga rõõmus. Millisesse ruumi siis olen end nüüd asetamas? Nii, sellele ei oska ise vastata, vaid annan vastamise jälle Temale, kes on mingil moel süüdlane minu siirdumises sellesse uusimasse ruumi. Nüüd seda kirjutust jätkab jälle Elu Ise.

   Tänan, tänan, tänan. Oskamise ja Õppimise Seaduste järgi igas inimeses elab aina natuke paha ja natuke head. Keegi teist inimestest ei saa kunagi sündida sellele kaunile planeedile ilma nende kahe erilise, ütleksin oskaja või olendi või vahel nimetatud energiate mingisuguse ilmnemiseta. Miks siis inimesse on asetatud ka selle teisegi oskaja mingisugune ruum justkui rõhuma teda ja temast teistmoodigi avanenud muidki ruume? Nii, tavaliselt sellele pole teile keegi veel andnud avatud vastust, kuigi see ehk on igaühele olnud vahel natuke avatud või ainagi mingil moel osavalt natuke esile tulnuna teada või isegi avatudki. Nüüd Mina, Elu Ise, luban sellest rääkida midagi üsna, üsna murelikust või raskest teadmisest teile igale Erkki lugejale.

   Aegade algusest alates need kaks täiesti vastupidist ruumi või olevuseks nimetatut on olnud üksteise võistluskaaslased või mingid vastased. Alguplahvatusest alates neist kahest avati kaks täiesti erinevat ruumi. Ühte teist igaüks oskab nimetada mustaks ja teist taas kirkuseks. Minule, Elule Endale, need kaks osavat olevust on justkui osad või vastandlikku ruumi ehk tõelist vastandit. Mõlemad siis kannavad end Minus ja Minu mingit osa väga kaugel üksteisest. Kirkust nimetatakse tavaliselt Valguseks, kuigi see on vaid Valguse peegeldus, mitte siis tõeline Valgus, vaid tõesti sellest sündinud täiesti uus ja väga kaunis tuum Temast. Ehk Valgus on sama tähtis ja samas ka samasugune ruum, kus Mina, Elu Ise püsin aina väga puhtana ja samas ilma selle teiseta ehk seda, mida teie oskate nimetada mustaks olendiks.

   Jätkan veel rääkides, kes peab ülal seda Valgust, kus olen aina ja igavesti Iseendana ilma kellegi teiseta, kui Minu kõige suuremat ja puhtaimat olemise ruumi? Ehk Tema või See, mida oskan nimetada paremaks pooleks. Ehk Teda või Seda, kelle kohta Ise kasutan nimetust kõige tähelepanuväärsem ja kõige tähtsam Olevus, kes aegade alguses plahvatas eraldi  sellest varem nimetatud kaosest ja samas põhjustas Minu ja selle musta olendi sündimise  ja asetumise olema ja elama ühes ja samas ruumis ehk Minus. Kas olen siis see mustast mustemgi või mingit viisi vaid selle kandja? Vastan öeldes ei ja samas ütlen ka jah. Mõlemad olevused siis on Mind või Minus olevad ja edasi muutuvad ruumid. 

Ma Ise ei ole kunagi tundnud olevat täiesti see mustast mustem, vaid ainult selle kandja nagu teiegi, armsad lugejad. Te inimesedki olete kas teadvalt või teadmata samamoodi kandjad nii pahale kui kirkusele. Mõlemad neist oskavad olla paljudes inimestes kas täiesti peidus või vahetevahel mingit moodi esile tulnuina. Inimestest see teine näitab nüüdsel ajal end väga vähestest ja samas hoiab end väga osaval moel justkui peidus. Kumba sina ise oletad, et inimesed sagedamini  hoiavad hetkeliselt avatuna või peaaegu alati peidus, armas lugeja? Kas oskad hetkeks hakata arutama, kas on see Valguse kajastus ehk kirkus või see väga ilge ja raske mustast mustem? Oletan, et sa ei oska õigesti vastata sellele küsimusele, või kas oskad? Jätkan veel küsides kellega koos sina, armas lugeja, oletad nüüd vestlevat selles nimetatud Erkki kirjutuses?

Kas olen siis edasi Elu Ise või mingil moel keegi Tema osa või ruum? Nii, sellelegi sinul ehk on edasi raske anda väga selget vastust, sest vaevalt aimad, et nüüd on esil jälle keegi muu kui Elu Ise.   Mismoodi seda keegi või mõned teist lugejatest võivad aimata või teada? Seda Mina, Elu Ise, hakkan sageli küsima teilt inimestelt mõnedes kirjutustes. Miks, kas see ei või olla Minule väga tähtis, või on? Mitte Minule, vaid sulle, armas lugeja. Kui oskaksid aina anda õigeid vastuseid saadud küsimustele, sinu oma vaimne rada avaneks väga osavalt ja isegi natuke kiiremini, kui siis, kui te ei vastaks õigesti või jätaksite neile küsimustele vastamata.

   Pöördume tagasi väga raskete küsimuste juurde. Esimesele küsimusele õigesti vastates, oleksid ise edenenud väga erilisel moel isegi samamoodi kui Erkki kunagi edenes. Ehk asetuksid juba olema ja elama natuke lahti ruumist viis (5) ja siirduksid väga lähedale ruumile kuus (6). Kui vastaksid siis öeldes kas ei tea või ütleksid, et sellele keegi ei oska veel vastata, vaid oleks vaja lisa teadmist sellest asjast?

Aga mida need ruumid siis oskavad justkui ülal pidada sinus või üldse teis inimestes? Ehk Mina, Elu Ise, vastan öeldes, et ruumis viis (5) elab Looja ja Tema oma Pojad ja ruumis kuus (6) taas Elust Endast Tema Pojad ja kõik teisedki Suured Oskajad. Ehk teatavasti Nende Tütred ja vahel ka Lapsedki kui ka need, kellest me ei ole kuigi tihti veel vestelnud sinu ega teistegi lugejatega.

   Aga kellega sina, armas Erkki lugeja, hetk tagasi vestlesid, kas see oli Tema, Elu Ise või keegi muu või teine? Kui oskad vastata sellele küsimusele väga targalt, oleksid siis vastanud: Tema või See, Elu Enda Poeg ehk nüüdne Erkki selles ruumis, kus ei ole kunagi midagi muud kui rõõm ja väga kirkalt kiirgav Valguse kajastus esil. Ehk oleksid edenenud otse samasse ruumi kui Erkki on juba isegi edenenud, olles pelgalt kirkana ja rõõmsa inimesena. Selles ruumis tavaliselt ei ole midagi ega kedagi muud, kui inimese pojad ja tütred või, kes teab, vahel lapsedki, kellest need kirkad kiired ja rõõmu ja naeru sarnased ilmnevused avavad aina end.

Oskamise ja Õppimise Salapära ja samas ka Seadused on aina neist täiesti avatud kõigele, samale, kuhu Elu Isegi aina asetub rõõmustama teist inimestest avanevat naeru ja väga kirkaid Valguse kiiri tõustes Temalegi vaatamiseks. Selles ruumis keegi ei tunne enam väiksematki muret, ega valu, siis veel mingit haiguse põhjustatud raskust. Oleksid siis juba asetunud olema kas püsivalt või vaid hetkeks samasse ruumi Erkkiga ehk ruumi seitse (7) või ainagi sügavasse ruumi kuus (6), ootama pääsu ruumi seitse. Neis mõlemas ruumis inimesena kunagi veel ei suudeta olla pidevalt, vaid ajuti. Ehk inimesel on vaja veel keha tõttu tulla tagasi kas tihti või mõnel üksikjuhtumil vähemalt korra päevas niiöelda füüsilisse ruumi ehk normaalseks inimeseks. Kõik, täiesti kõik, füüsiline peab siis kas tihti või vahetevahel asetuma tundma, kuidas on olla maandatud ehk füüsilises kehas edasi elav inimene või tema sarnane olevus.

Sellest ruumist keegi pole kunagi enam lahkunud püsivasse, ütleksin vana inimese ruumi, kuigi asetuks sellesse väga tihti vaid hetkeliselt maandamiseks. Ehk natuke saaks tuge füüsilistele lihastele, luudele ja teistelegi keha osadele.  Kellest sellega seoses võidaks juba kasutada seda eespool nimetatud sõna olevus? Kas siis kõik pole kuidagi inimesed, asetudes tagasi maandudes inimese ruumis? Vastan, üldsegi mitte, kui seas on vahel neid, kelle kõik varem füüsilistena hoitud keha- osad on kas täiesti või ainagi suuremalt osalt juba siirdunud kõrvale, Elu Enda asetudes nende ruumidesse, ütleksin kas täiesti või väga sügavale. Miks neidki saab vahetevahel päästa või asetada veel inimese ruumi, kui need füüsilised inimese ruumid on juba siirdunud kõrvale kõikide osadega, Elu Enda asetudes nende asemele?

Seda Mina, Elu Ise, hoian edasi teilt Erkki lugejailt veel peidus, ütleksin hetk aega. Sellele saate küll Minult targa selgituse või vastuse, kuid püüdke ise ka mõelda, miks see on igaühele juba täiesti vältimatu sellel kaunil planeedil olijatele? Kes oskab, temast võiksin öelda sama kui Erkist ehk vahel inimese poegki oskab olla umbes Mina teatud piirangutega, kuigi elabki siin väga kaunil ja mingit viisi väga raskel planeedil inimese kujulisena. Kas oskad sina Erkki nüüd anda sellele targa vastuse?

   Tänan Vanaisa või Elu Ise. Inimese maailm ehk see füüsiline planeet oskab asetada igale siin olijale omad, ütleksin ruumid, mis  nõuavad igaühe aegajalt maandamist. Nii et see kaunis ja nõudlik maapind jaksaks kanda oma ruumi püsivana ja väga, ütleksin raske ja kinnitununa oma magnetvälja, see vajab selle puudutamist väga tihti või vähemalt aegajalt, kuigi oleks kui eeterlik ehk nagu kerge, mingisuguse raskusjõuta või selle mõjuta.

See nõue puudutab ka neid, kelle kohta võiks öelda, et mitte sõna päris tähenduses pole isegi inimesi ehk normaalselt maandatuid ja füüsilisi, vaid eeterlikke ehk kergemaid, kes kannavad edasi vana füüsilist kuju, mille ülalpidamiseks asetub sellesse samasse magnetkehasse või selle mõjutusalasse vaid puudutades seda aegajalt. Oskamise Salapära lubab sel toimuda aina just nii, et inimese ruum oskab ülalpidada seda kuju sõltumata sellest, kas küsimuses on normaalne füüsiline või isegi väga kerge eeterlikus ruumis olev olevus. Kas mul on õigus Isaisa ehk Elu Ise?

   Jah, oskad anda juba osavaid vastuseid, kuigi oled veel täiesti uus ja mingit viisi õpilase sarnane nüüdses uues ruumis ehk ruumis seitse (7), armas uus ja kuidagi edasi inimese ruumi aegajalt asetuv, ütleksin Poeg Erkki. Nüüd sinu ruum ehk see väga eeterlikuks muutunud ja Minu vaatenurgast vaadatuna ka kergeks looritaoliseks muutumas olev keha vajab jälle tagasi pöördumist vanaks meheks nimega Erkki. Ehk justkui asetumist magnetilisemasse ruumi maandama kuju tagasi tihedamaks ja mingil moel ka raskemini elavaks inimese sarnaseks olevuseks. Kes siis rõõmustab, kui pöördud tagasi peaaegu samaks vanakeseks kui olid veel hetk tagasi? Kas vastad sellele küsimusele armas Poeg Erkki?

Tänan Vanaisa ehk Elu Ise. Vastan igaüks, kes on osavasti õppinud mind tundma vaid inimesena.