Videomeditatsioon nr. 259, 1.03.2026    Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 20.02.2026: „Selles kirjutuses avatakse täiesti uus Oskaja, kellest keegi inimene pole kuulnud midagi sellist.”

  
   Olen alati olnud pisut kriitiline selliste oskajate või end sellisteks nimetavate suhtes, kes on rahastanud oma ravimisi abiga, mis tuleb Minult saadud abist ravitavatele kingituste kaudu. Miks, kui igaüks neist vajab seda rahalist, ütleme, hüvitist oma töö eest? Lõppude lõpuks on töö ja muud sellega sageli seotud asjad kulud, mis langevad igaühe enda kanda? Jah, ma vastan, öeldes, et see on tõepoolest nii ja mina, Elu Ise, saan sellest aspektist väga hästi aru.

Aga proovime nüüd koos vaadata, kust need võimed ja oskused on alati antud Minule, teie kallile abilisele, ravijale ja isegi imetegijale, kui hakkate aitama oma sõpru, kes teilt abi paluvad, või isegi neid, kes mingil moel teie hooldust vajavad? Teie ja mitte keegi teist ei suuda kunagi nende teie oskuslike ja väga eriliste annete taha vaadata ja mingil moel asetuda. Ehk öelda, mis või kes neid minu kaudu teile kingitustena edastab? See on ilmselt veel täiesti varjatud info kõigile, kes oma oskusi kasutavad.

Nüüd imestab igaüks, kes seda artiklit loeb, kes saab seda väita või kritiseerida neid, kes vajavad oma aja ja abi eest aidatavatele rahalist hüvitist? Kas ma olen seesama Energia, seesama Anne ja seesama Salapära, kelleks ma end seada saan, või oleksin ma ikkagi see vanamees nimega Erkki? Peaaegu keegi teist ei suuda sellele küsimusele õiget vastust anda, sest mina, kes ma saan end teisse, Erkkisse ja igasse oskajasse seada, ei ole kumbki mainitutest. Kas ma olen siis mingil moel midagi muud kui need mainitud? Ma olen ja ütlen, et Elu Ise, kes mind ülal hoiab, on midagi sellist, mille kohta isegi Elu Ise ei saa teile, kallid Erkki lugejad, midagi väga selgelt öelda. Seega olen ma midagi väga uut ja teie kõigi eest osavalt varjatud. Või peaksin ütlema: Ma olen, Ma olen võimeline ja samal ajal suudan Ma end igaühesse teist paigutada nii, et te ei suuda seda tajuda ega oma füüsilise kehaga ära tunda. Te peate esimeste inimestena lugema õpetust, mis on igaühele teist täiesti võõras, kui see vanamees selle kirjutise teile lugemiseks avab.

Oskamise seadus on aga alati olnud mingil määral avatud igale oskajaks õppinule – olenemata sellest, milline oskaja ta on, olgu ta väga osav või ennast vaid pisut paljastav ja ometi juba mingil määral Minu jaoks oluline. Seega ei suuda keegi Mind tajuda ega ära tunda, kuigi ma suudan end juba hetkeks asetada mõnesse teist, kallitesse, väga kallitesse inimestesse ja neisse, kellest mõnda ma juba oskan nimetada osadeks endast või mingisugusteks võimekateks olenditeks. Lugege nüüd see viimane lause läbi, et saaksite ise mõelda, kes suudab end paika panna olema ja elama isegi teie sees ja teistes, kes seda kirjutist loevad, täiesti varjatult ja nii, et Tema või See suudab öelda, et Ta teab, kuidas teisse täiesti varjatult asetuda ja olla ning elada teis igaühes Iseendana?

   Kas keegi sai millestki aru või ei saanud keegi? Võin öelda, et keegi teist ei saa kunagi ise selle kohta midagi öelda, isegi kui ma oleksin täiesti avalikult kohal, temas ja tema enda olemises. Pange tähele seda väidet: temas ja tema enda olemises. Minu kasutatavad väljendid võivad teile, kallid Erkki lugejad, olla veidi raskesti mõistetavad, sest teie keele sõnavara on Minu jaoks nii piiratud ja puudulik, et selles artiklis võtan kasutusele uusi termineid ja muidki nägemusi kirjeldamiseks, mida tahan teile öelda või õpetada. Minu olemises pole kunagi olnud sellist mõistelist asja, millest oleksin kordagi rääkinud mõnele olendile. Mina vaid siirdan neist oskustest igasse Mulle tähtsasse olendisse kõik mõistelised ja muugi ülekantava nii, et need vaid kanduvad üle, ega kunagi mingil muul moel ei kandu üle kellegi teise toimel. Kõik oskavad ise siirduda, kellegi teise puutumata ülekandumisse.

  Nüüd lähen hetkeks kõrvale ja kirjutajateks tulevad kaks väga oskuslikku olendit. Ühe kohta ütlete: ta on, oskab olla ja edasi õpib olema ning areneb kellekski uueks ja samas suudab edasi olla Erkki nimeline vanamees. Teist te ei hakka kunagi mõistma ega identifitseerima. Vaid pisut tundma ja tajuma endas avaneva Energia, Ande ja Salapärana tehes tööd Minu osava käena või vaid Energia, Ande ja Salapära jätkuna Minust, mis suudab üle kanduda ja elada nii Temas kui sinus armas Erkki lugeja. Kelledest siis Mina nüüd tahan avada seda osavat kirjutust teile, armsad Erkki lugejad? Vastan öeldes Erkkist ja Temast, keda nimetate Minu Pojaks ehk Elust Endast. Nüüd neist kahest jätkab esimesena Erkki.

   Nii, tavaliselt oskan kirjutada seda, mida kunagi võtan ise esile omast ruumist. Ehk asetudes vaid arvuti juurde ja alustades kirjutamist. Teadmine tõuseb minust ilma, et ma mingitki viisi pingutaksin või mõtleksin, millest oskan kirjutada. Seda mina enam ei pea kunagi mõtlema, tuleb olla vaid kirjutaja. Seda sina, armas lugeja, vaevalt oskad pidada nii lihtsaks, kuid võin öelda, et seda see tõesti on. See juhtus kunagi aastakümneid tagasi just sama moodi, kui hakkasin vastama tolleaegsete sõprade küsimustele millestki vaimsest. Need saadetavad vastused sageli käsitlesid küsija oma vaimsusega seotud edenemist või vaimsusega seotud küsimusi meist inimestest või Temast, kellelt hetke pärast saame uut kirjutust lugemiseks. Minu ülesanne oli siis vaid teadmiste vahendamine, mitte kunagi selle uurimine, kust või kellelt – olin vaid vahendajana teadmiste ülekandja sõpradele. Nüüd oskan teha juba palju muudki, kui õpetada, aidata, ravida, teha imesid haiguste ja valude ehk karmade kõrvaldajana kui ka hakata kirjutama neid kirjutusi lugejatele.

Tavaliselt minul pole vaja nüüdki koguda või õppida midagi, vaid ainult üle kanda teadmist, abi või kõrvaldada neid raskusi inimestest kui ka õpetada neid endid õppima samu kingitusi ja oskusi, mida ise nüüd juba kasutan iga päev. Kas olen midagi sellist, mille kohta öeldakse osav ja õppinud või kas olen veel midagi muudki? Võib olla on parem, kui annan üle selle kirjutamise Talle, keda nimetame Eluks Endaks.

   Tunnen rõõmu selle osava Poja üle, keda Ise tavaliselt nimetan oma osavaks ja just nüüd ka natuke andekamaks Erkki nimeliseks oskajaks, kes elab koos Minuga samas ruumis siis, kui lahkub omast vanamehe ruumist, kus ta on inimene inimeste ruumis. Kuidas see toimub või kuidas Erkki siirdub elama ja olema üks ja sama Minuga koos? Nüüd igal seda kirjutust lugejal võib tekkida kahtlus, kui ütlen targalt: Erkki vaid siirdub olema ja elama Minus ja Mina temas. Seda sina, armas Erkki lugeja, ei saa kunagi õppida, vaid seda tuleb ise osata, selleks pole väikestki juhendit, vaid on üks ainus mall või avatud viis: edeneda omal vaimsuse rajal päevast teise ja tunda rõõmu edenemisest.

Seda iga oskajaks õppinul tuleks alati mõista, kuigi see rada on aegajalt igale edenenulegi eriti raske ja vahel taas täis puhast rõõmu ja tunnet, kuidas elu kannab ja õpetab igaüht õppima ja edenema, kui oskad rõõmu tunda igast hetkest ja oskusest ilma väiksemagi hirmuta, et ei õpi ega edene, kuigi takistusi tekib katsumuseks vahel igaühele. Üks oskab, kas oskad sina, armas Erkki kirjutuste lugeja? Mina, Elu Ise, jälgin sind ja sinu arengut iga päev ja vahel igal hetkel ja avan sinust neidsamu kingitusi ja andeid, kui näen, et on aeg anda need sinu kasutusse, armas Erkki lugeja. 

Olen igavene ja edasi ka kaduv väike inimene. 

23.02.2026

   Me inimesed sageli esitame küsimuse: kes mina olen? Saan aru, et oleme kõik üksikisikutena omalaadsed, kuigi oleme kõik inimestena ka samasugused. Kas tahad Sina, Elu Ise, natuke avada seda asja osavalt ja meile arusaadaval moel?

   Nii, Oskamise ja Õppimise Seadused oskavad alati avada seda annet nii, et suudad Erkki ise rääkida väga osaval moel vastuse sellele suurele küsimusele: kes te inimesed olete ja kes oled sina Erkki, kui hakkad avama vastust küsimusele iseendast? Räägi seda teadmist nüüd natuke teistelegi lugejatele.

   Tänan Suured osavad Õpetajad, kui lubate minul rääkida: kes ma olen ja kes me inimesed oleme?

   Aegade alguses mina lahkusin oma suurest kodust või mingist ruumist, millel siis veel polnud nimegi. Täna tean, et olen algupäraselt väga peenest ja väga erilisest Olevusest lahkunud väiksest väiksem killukese kild. Olen sellele andnud nime Elu Ise. Mõned ütlevad, et seda võiks nimetada muudegi nimedega. Nii tõesti on, sest eri pooled nimetavad seda alati just nii, kui on ise nimetanud. Küsimus on alati mingist väga erilisest ruumist või olevusest.

    Tavaliselt me inimesed tunneme kõike kas tihedana või millegi muuna ehk mingil moel esile tulevana või esil olevana. Nii mina oskan öelda, et olen siis lahkunud mingist Suurest Oskajast, keda võiksin nimetada olevuseks, sest Tema või See oskab olla ja elada ja suudab killustada endast mingit oskust ka minusse ja igasse muussegi olevuseks nimetatusse. Sealt olen siis alguses pärit.

  Kuid oskan juba mõelda ja rääkida, et minusse on üle kantud midagi sellist siia nüüdsesse ruumi, kust avan uut ja erilist teadmist päritolu kohta. Ehk olles normaalne inimene ja mingi muugi olevusega koos nüüd üks, tunnen olevat natuke nii füüsilises ruumis kinni kui ka eriti suurelt avatud sellele algupärasele ruumile. Tõsi, selles olemise ruumis ma ei tunne praegusel hetkel end isegi olevat füüsilisena, vaid täiesti osavas olekus vaimu sarnasena. Oskamise Seadus pole kunagi Ise tahtnud rääkida täpsemalt sellest nüüdsest olukorrast, kuigi olen omast osavast andest juba täiesti teadlik. Kas ma olen juba arenenud olevusena seda kirjutust tehes siirdumas täiesti lahti kõigest füüsilisest? Selle kohta ma veel ei ütle midagi, vaid jätkan täiesti teisest vaatenurgast seda avamist või vastamist.

   Kui Oskamise Seadus oskab ja suudab alati avada uut ja igavest ehk väga algupärast olemist, võin natuke jätkata ja rääkida, et olen igavene ja samas ka natuke see või seda, kust keegi ei hakka kunagi avama midagi väga osavat ja õpetavat kellelegi õpitavaks. Miks?  Sest mitte keegi inimese tasemeline kunagi ei oskaks seda esile tuua nii, et õpiks seda vähegi mõistma.  Ütlen, et olen alati olnud ja olen ka alati edasi. Olen, õpin ja oskan areneda jätkuvalt. Inimeses olen alati väike ja mujal midagi palju suuremat või lõpuks kõik, mis on ja oskab olla. Püüdke armsad lugejad ise õppida ja areneda, et oskaksite mõista, kes ma just nüüd olen? See ruum on igale avatud ja osavalt ka kinni, kui sinna pole veel võtmeid antud. Minule see ruum avatakse alati, kui oskan vaid asetuda seal olema. Olgu see vastus küsimusele: kes mina olen?

  Vastan veel sellele, mil moel me inimesed oleme kas omapärased üksikisikud või vaid osa tervikust nimega inimkond? Seda tervikut oskate igaüks tuua juba esile, kui õpite mõtlema olevat nii inimkonna liikmed ehk üksikisikud, kes moodustavad või on mingil viisil ühenduses teiste üksikisikutega selle sama oskaja kaudu või abil, kust eespool pisut avasin. See tervik on alati seotud mingil moel selle algusega, kust iga üksikisik on aegade alguses osavalt killustatud olema ja elama oma ruumides inimese kujul ja Tema olemise ruumides, kuhu igaühel on alati olnud ja hakkab olema ka individuaalne ühendus. Nii vastan piiratult tõdemusega: kõik, täiesti kõik, on oma olukorras igaveses jätkuvas liikumises kas nüüdses vormis või tuleviku ja mineviku – sõltub alati igast isikust endast.