Videomeditatsioon nr. 236, 21.09.2025.          Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 16.09.2025: „Olen igavene optimist ja ootan igavest rahu.”

   Olen aina olnud väga usin neid kirjutusi tehes paljude aastate jooksul. See veel pisut avatud ja samas ka väga uuel viisil kirgas viis kirjutada, võib nüüd põhjustada sulle ja paljudele teistelegi lugejatele natuke hirmu, mis mulle on juhtunud, kui oskan mõelda tulevaid sündmusi juba täiesti hästi ja samas tean, kust need muutused saavad alguse? Tavaliselt me inimesed ei tea nende algusest midagi, pigem püüame vaid selgitada neist tulenevaid tagajärgi meile. Nüüd Mina, vana Erkki nimeline mees, püüan avada natuke sinule armas lugeja ka neist avanevat algust ehk  mingit karmalist põhjust. Alustan jälle algusest.

   Kes oskab nüüd mõelda ja ehk ka natuke mõista, et Elul Endal ehk Temal, kes suudab alati siduda kõike, täiesti kõike, omasse ruumi, võib olla vahetevahel mingit moodi vajadus puhastada neid raskeid karmalisi vaevu Endast lahti? Ehk sellest ruumist, kus kõik muugi olemine oskab olla ja on õppinud justkui esil olema ja samas natuke Tema või Temas.  See nimetatud Energia, Anne ja Salapära seob kõik, täiesti kõik, oma ruumidesse, on need siis mis tahes ja kust tahes. Kui me inimesed põhjustame ise endale või teistele olevustele jätkuvat tuska, jätkuvaid raskusi või isegi väga raskeid muid asju, siis ei ole Tal kuigi kerge vastu võtta oma ruumidesse neist tulenevat, ütleksin karmalist raskust. Temagi oskab Ise justkui väsida jätkuvatest reostustest ja nende põhjustatud, otse öeldes kurjustest.

   Meil inimestel ja samas ka kogu inimkonnal on vaja osata mõelda, kust neid väga erilisi pahandusi on ilmastikku ja natuke ka muudesse asjadesse juba siirdunud ja ka erilisi raskusi, mis muudab meie olevuste elu siin väga erilisel planeedil raskemaks või  põhjustab paljudele meist muret tuleviku pärast? Kas inimkond on jälle kogemas uuel moel sõja eskaleerumist kolmandaks maailmasõjaks? Seda muret ja hirmu ehk on juba näha mõnedes noorema sugupõlve esindajates ja vanemates inimestes. Mind need asjad pole veel pannud muretsema, vaid vaatama ja ootama, kas on veel olemas natuke lootust paremale? Ma ei karda ja ei mõtle, et sõjad laienevad, vaid pigem närbuvad oma võimalustes.

   Miks ma olen nii lootusrikas? Mina olen igavene optimist ja samas ka väga realistlik paljude muudegi asjade suhtes. Sõdimise õudusi tuntakse ja neid püütakse selgi hetkel vältida diplomaatiliste vahenditega ehk vaidluskaaslastega laua taha istudes. Kas on siis olemas väiksemaidki märke rahulikust tulevikust, näiteks kauni planeedi sellel poolel, kus isegi olen ja elan ehk Euroopas? Mitte otseselt, vaid natuke nii nagu oskan juba pisut vaadata ja rääkida tulevikust. Mulle avatakse natuke seda poolt, kust mitte paljud nüüdsetest inimestest ei oska midagi vaadata ega teada. Kas ma oskan siis vaadata tulevikku?

Mitte nii, et suudaksin seda täiesti uskuda, oskan vaid näha mingit võimalust rahulikeks ajalisteks aegadeks. Oskan vaadata, millal ja kas toimub midagi väga dramaatilist või ei toimu. Seda väljendan sõnadega: näen pisut tulevikku, kuid mitte kõike. Ei saa väita teadvat, mis juhtub esmalt ja mis toimub järgmiseks? Näen vaid sündmusi osaliselt avatuna ja natuke peidus olevana. Ma pole siis selline teadja, kes suudab öelda täiesti kindlalt, kus midagi juhtub ja millal? Oskan vahete vahel vaadata seda, kus on väga rasket ja väga musta justkui avanenuna või avatuna. Mulle ei anta veel kogu teadmist väga täpselt ega isegi nii, et võiksin olla selles täiesti kindel ja loota nähtule. Miks ma räägin sellest sinule ja teistelegi lugejatele?

Mõtlen, et võiksin isegi natuke püüda mõjutada tulevikku oma osaval moel. Ehk palvetades ja samas ka avanedes Elule Endale nii, et räägin nii murest kui ka ootustest Tema abile sellele kaunile planeedile ja kogu inimkonnale ja igale üksikule olevuseks nimetatud nii inimesele, loomale kui ka igale muulegi sellele planeedile sündinud asukale, on need siis kes tahes või mis tahes. Igale selle kauni planeedi olevusele rahu ja teiste austamine võiks olla see ainus viis saada püsivaks viisiks püsiv rahu elada ja olla teistega ilma väiksemagi tülita. Kes siis oleks enam teisele vaenlane, vaid hea sõber? Vastan, mitte keegi ega miski, vaid igavik asetuks inimeste, loomade, taimede ja selle kauni planeedi kaitseks.

Igavik oskab edasi oodata, sest rahu on selle ainus ruum, kuhu see oskajaks nimetatud Energia saab asetuda elama ja ülalpidama meie kõigi hoitud ja oodatud igavest rahu olukorda sellele kaunile planeedile. Kas see juhtub või ei juhtu? Sellele minu vana mehe anded ja oskused veel ei suuda anda mingit kindlust. Kuid olen kuidagi, nagu eespool ütlesin, igavene optimist ja loodan inimeste oma mõtlemisvõimele lõpetada üksteise kiusamine ja hakata omavahel elama rahulikult igaviku olukorras ilma jätkuva hirmu ja ähvarduseta olla teistele vaenlane, vaid sõber.