Videomeditatsioon nr. 245, 23.11.2025.   Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 13.11.2025: „Paljud on aina olnud  huvitatud armu andmisest, nüüd saab iga lugeja sellest õpetust.”

   Armu andmine on teile inimestele veel täiesti, ütleksin ebaselge, kust see tõstetakse teile või kes seda toob endast esile? Kas see tuleb teile Minult, Elult Endalt, või isegi ilma Minu mõjuta? See on siis sagedamini, kui vaid ühe korra kingituseks mõeldud mingi pahanduse või teis oleva raskuse eemaldamine.  Selle otstarve ehk on paljudele selle kirjutuse lugejatele täiesti võõras või ainagi väga, väga ebaselge asi. Kas see on inimese oma teenitud kaasus, või Minu antav mingisugune hüvitus mõnest tööst või teenitult millestki muust, mida olete teinud lähedastele või sõpradele ilma väiksemagi tasuta? Tavaliselt Mina teen väga harva sellist tööd, et vabastan teid inimesi sellest. Ehk annan justkui andeks teis oleva karmalise raskuse.

   Karma mõte on vaid õpetada inimesi olema lojaalsed ja ka eriti hoolikad suguvõsa tegude puhastajad või neist saadud raskuste eemaldajad. Miks Ma siis annaks andeks selliseid tegusid, milledest olen Isegi saanud kanda raskusi oma ruumides? Minus on aina olnud siis igast inimesest kõik karmad justkui jätkuvalt avatuna ehk omal moel Minu katsumustena või teie sõnu kasutades kannatustena. Mina tunnen igavest hoolt teist ja teie põhjustatust, armsad inimesed. Kunagi te ei saa õppida mõtlema, kui palju Mina, Elu Ise, kannan teie tegude tagajärgi ka omadena, ütleksin raskustena. Või ainagi mingit moodi osavasti tunnen neid justkui sees väikestena ja vahel ka natuke suurtegi raskustena püsida puhtana ja kirkana Energiana, Andena ja Salapärana. Kõik, täiesti kõik, siis asetuvad aina ka Minu ruumidesse, kuigi oleksidki aina ka teis, armsad inimeste karmalised sugulashinged.

   Nüüd te mõistate, et karmad on vaid koormused või mingisugune tume, must või vahel vaid hall, ütleksin päritud oskamatust endistest suguvõsa liikmetest. Ehk neist, kes elavad surma järel Minus või Minu väga, väga erilistes tubades või ruumides vaid ootamas, et Mina, Elu Ise, kõrvaldaksin need veel neis olevad raskused, andes armul sündida. Või siis vaid siirdaksin need tagasi teie sugulashingedele jälle katsumuseks. Vahel siis Mina lasen inimeste hingedel kanda neid väga vanu koormusi kaua, kuigi nad on siirdunud siia Minu juurde surma järel. Vaid väga üksikutele annan armu nende suurte kannatuste vähendamiseks või vahel isegi kõrvaldan neilt need just nii, et justkui lasen armul tulla. Ehk kõrvaldan kõik raskused neist justkui andes neile rahu olla neist igati lahti.

   Miks ja millal annan Ma mõningatele inimvaimudele armu neist raskustest? Seda Ma ei ole kunagi rääkinud ühelegi inimesele, kuigi seda on Minult tihti küsitud. Oskan olla teile igale Erkki lugejaks asetunule nüüd esimest korda avatud sellest asjast, sest on ju selleks Minu oma osav Poeg Erkki suutnud ise avada palju sellist õpetust, mis on edendanud sellestki asjast rääkimist. Nüüd avan sellest täiesti uut teadmist sinule Erkki lugeja.

    Kui inimeste oma osavates mõtetes ja ka käitumises toimub, ütleksin tähelepanuväärset muutumist ehk siirdumist lähemale Valgusele ja Kirkusele ehk Minule, Elule Endale, nende füüsilise keha osadestki pimedus lahkub vähehaaval ja Minu Kirkus valgustab nende sees olevaid elundeid mingil imelisel viisil. Seda oskate isegi mõelda valgustumiseks. Ja kui Mina, Elu Ise, tajun iga inimese ruumi aina oma osaval moel, võin ka hoomata, kuidas teis olevad ruumid oskavad ise rõõmustada pimeduse kadumise üle ja siirdumisest kirkuse ruumi isegi nii, et nendes, mida ise nimetan siseelunditeks, toimub Minu asetumine teie sisemistesse elunditesse justkui märkamata. Seda Mina oskan Ise aina rõõmustades vaadata ja asetuda mingil viisil ka kaasa tundma, andes armul liikuda teie sees olevates elundites. Need oskavad siis ise puhastada oma karmalised raskused ilma, et aitaksin neid selle töö sooritamises mingil moel iseendana.

   Miks Ma ütlesin, et lasen armul sündida, kui need sees olevad elundid suudavad ise puhastada teie karmasid? Seda osavamadki teist inimestest ei hakka ise kunagi hästi mõistma, kuid nüüd te igaüks saate sellestki Minult uut teadmist väga osavalt ja väga õppinud viisil. Lasen Erkkil jätkata hetk aega seda kirjutamist. Mina ja Erkki oleme nüüd jälle ühes ja samas ruumis, on täiesti normaalne, et lasen ka Erkkil õpetada teid, armsad lugejad.

   Isa, poeg ja tütar saavad nüüd õppida täiesti uut teadmist, millal ema enam ei ole? Vaid kõik, täiesti kõik, on teatud sama Oskamise ja Õppimise Salapära. Ehk mõned sellised ruumid, milledes meie inimeste lastest kasvanud isad ja emad, seega kõik täiskasvanuiks sirgunud asetume olema ja elama ühes ja samas ruumis viis (5), meist avatakse palju uusi ruume olema ja elama justkui avatuna ümberringi nähtamatutena.  Seda küsitavat ruumi öeldakse inimese ruumi välispidiseks ja natuke kergemaks varju sarnaseks kollase aura värvi kandjaks. Selle värv võib aegajalt vahetuda sõltuvalt inimese oma mõtetest, sõnadest, tegudest ja just nende siseelundite heledusest. Paljud meist inimestest nimetavad seda auraks, kuigi see osavam nimi võiks olla inimese päritud värvid. Inimeste auras siis kõik, täiesti kõik, värvid on aina inimeste oma, ütleksin karmade ilmingud – on need veel tumedad, pruunid, sinised, rohelised või vahel natuke kirjud või lõpuks juba väga kirkad?

Mõned auraks nimetatud värvide kirkused oskavad muuta iseendid isegi eriti tihti ja väga kiiresti, vaid teis igaühes toimuvate mõtete, sõnade ja aegajalt ka tegude tulemusena. Need on vaid mingil moel peegel teist mingiski olukorras. Nii Elu Ise räägib veel täpsemalt, millal ta laseb armul sündida inimvaimule, mitte siis meile, kes veel elame inimestena inimeste ruumis, vaid tõesti Temas ja Tema ruumides olevatele inimvaimudele.

   Inimeste vaimud siis on igavesed ja aina valmis vahetama oma vaimu uude inimlapsesse kas osaliselt või vahel väga harva kõikide osadegagi, kui vaid uus inimvaim kiidab heaks selle eelmise vaimu kõik samad karmalised raskused või mingid väga rasked haigused või vahel isegi eriti rasked muudki puuded ehk niiöelda puuded olla terve inimlaps sünnihetkest alates. See on ehk teile Erkki lugejatele juba natuke õpitud asi.

Kuid kas oskate mõista, millal Mina, Elu Ise, võin lasta uuele inimlapsele armul toimuda? Ehk eemaldan tema karmadest midagi või vahel isegi kõik sellised raskused, mille kohta te inimesed ütlete, et need on neetud tegude tulemus. Minu oma osavam käsitus on kuidagi aina olnud vastu selle needus-sõna kasutamisele, kui räägite inimese haigustest või üldiselt tema karmadest. Iialgi, armsad Erkki lugejad, ega ühtegi inimest ei saa kiruda teie inimeste, ütleksin tegude abil – mitte kunagi. Siis oleks põhjust vaid ilmutada asja nii, et temas on palju suguvõsast tulnud raskusi, mitte kunagi küsitavast inimesest, vaid tema oma sugulastelt päritud.  Võiksin isegi öelda, et sellised inimhinged on eriti, eriti julged, võttes suguvõsast nende teod kanda oma elus. Nende taaka Mina, Elu Ise, oskan sageli kergendada, andes abi nende ellu juba siis, kui inimvaimust siirdatakse neis olevaid raskusi uuele suguvõssa sündivale julgele inimlapsele justkui kandmiseks. Armu andmine  käib aina inimvaimu ruumis, mitte kunagi enam peale sündimist, ütleksin normaalse inimese ruumi. Inimese ruumis see armu saamine toimub alati inimese oma tegude ja oskuste kaudu, mitte kunagi Minu, Elu Enda, abil.

   Kui vahel annan mõnele inimesele armu või kõrvaldan neist karmalisi raskusi, siis kaasas on alati olnud ka osav inimene või tema mingi ruum avamas neisse mingisugust teed või kanalit Minu osavale Energiale, et hakata kõrvaldama neist neis olevaid raskusi. Alati neis olukordades on kaasas keegi või mõningaid end osavaiks õpetanud aitajaid, ravijaid või nagu oskan öelda ka Minu käsi justkui näitamas kelledesse Mina võin asetuda tegema imesid nende karmade kõrvaldamiseks.

Pidage meeles, Erkki lugejad, Mina oskan aina rõõmustada eriti, kui õpilased või tavaliselt selliseiks end õpetanud, oskavad eemaldada oma karma ja samas edenevad täiesti uutesse ruumidesse oskajaiks nimetatuna – on need siis just väga osavaiks õppinud aitajad, ravijad ja vahel natuke imesidki tegevad Meistri tasemele õppinud Minu Pojad või Tütred. Nende sarnaste üle teistki, armsad Erkki lugejad, Mina, Elu Ise, olen alati väga tänulik ja samas tunnen ka Endki nende õnnestunud Õpetajana. Nende sõnadega lõpetan ühe meelepärasematest kirjutustest teile, armsad inimlastest edenenud ja väga erilised Erkki lugejad.