Videomeditatsioon nr. 280, 26.07.2026     Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 20.07.2026: „Uut ja vana infot inimeste kohta ning natuke muudki lugemist.”

   Tavaliselt olete teie, inimesed, alati ainult selles olukorras, millesse Mina, Elu Ise ja Minu Poeg ehk teie Looja, oleme teid elama ja olema pannud. Pange tähele, kuidas ma oskan omal moel väljendada, et te sündisite elama sellele kaunile planeedile nimega Maa. Tavaliselt kogete te ise oma sündi nii, nagu see oleks juhtunud teie enda emast ja isast, kui nad asusid kokku, et kogeda armastust teineteise vastu omal moel. Minu ja Minu Poja jaoks on see alati olnud veidi enamat, kui lihtsalt sündimine ja kohanemine, et kogeda inimeseks olemist inimese ruumis. See eriline, ütleks elu kogemise viis on ilmselt igaühe jaoks veidi erinev, kuigi see on siiski Minu ja Minu Poja vaatenurgast, peaksin ütlema, väga tavaline kohanemine mingis ruumis olemist ja elamist. Seega on Minu, Elu Enda jaoks alati olnud väga rõõmustav vaadata, kuidas oskate paigale jääda, ehk inimesed sünnivad või nagu te ütleksite, sünnitatakse elama ja kogema, mis tunne on olla inimese ruumis inimene oma sünnihetkest alates. Sinna te ei saa kunagi asetuda jälgima sündimist samamoodi, nagu Mina ja Mu Poeg või Tema, keda nimetate kas Loojaks või Jumalaks. Meie kahe jaoks on see rõõm alati antud hoopis teistsuguse sündmusena kui teile, inimestele. Mil moel teistmoodi? Nüüd Erkki hakkab väga erilisel viisil rääkima, kuidas ta ise oma sündi koges.

   Tänan Sind, kallis Suur, väga Suur ja väga osav Energia, Anne ja Salapära selle erilise kingituse eest. See tähendab, et jutustad, kuidas Sina ja Su Poeg või Mu Looja oskate inimest vaadata ja õpetada avama end emaüsast elule ilma ühenduseta oma sünnitajaga. Ma alustan jälle algusest peale.

   Inimeste algus on alati osatud avada palju varem, kui isegi kõige osavamad on teadnud, seega alustan hetkest, mil hakkasin tundma oma esivanemate karmakoormat ja loomulikult ka oma esivanemate oskusi, mis avanesid mulle või olendile, kellele need karmad pandi, et ma neid näeksin omamoodi nägemustena oma tulevasest elust inimesena. Minule siis anti mingeid nägemusi ja natuke tajumisi, millise inimese ruumi sünnin, kui vaid võtan selle ruumi omaks olukorraks olla inimene.  Sellest on teile lugejatele varemgi räägitud.  Aga vaevalt et seda, kas ma võtsin selle ruumi täiesti omal vabal tahtel või pidin ma selle võtma mingil moel, isegi natukene, jõu või sunniviisiliselt? Ma vastan: ma pidin, sest ma olin natuke ebakindel, kas ma suudan või saan selles inimlikus olekus elada nii, nagu ma selles olukorrast juba natuke aru sain?

Teisisõnu, mida sellesse olemusse sündimine eeldas või mida see minult, mingilt vaimu ja hinge vahelises olukorras olijalt nõuti? Ma olin selles olemises juba teadlik, et Elu Ise ja ka paljud minu perekonna vaimud valmistusid mingil moel jälgima minu tulevast sündi ja arengut täiskasvanuks saades ning osavalt õppides, et suuta vältida selle eluga kaasnevaid paljusid ohte. Teisisõnu, mitte tekitada lisakoormust nii oma sugulastele päris inimelus kui ka isegi neile, kes vaimudena pealt vaatavad, kuidas ma väldin paljusid, ütleme, ilmseid ohte inimesena läbi kukkuda.

   Kuidas ma juba selles olekus nägin neid ilmseid ohte või ebaõnnestumisi?

Vastan lühidalt, öeldes, et vaim on alati mingil määral teadlik juba enne tema sündi hinge seisundisse, et tema karmad inimlikus olekus avanevad oma võimalike ohtudega, et suurendada tema enda oskusi ja on mõnikord väga rasked kanda. Mõnikord on need nii rasked, et inimesel on täiesti võimatu vanemaks saada ja elu üle elada, vaid ta peab nende lisakoormatega vaimude juurde tagasi pöörduma. See on sageli laste varajaste surmade põhjus. Minu hingele anti aga ka väga palju head, ma ütleksin, karmat.

Olen alati olnud mingil moel teadlik paljudest oma teistest osaeludest ja oskustest, mis antakse vastukaaluks neile väga ebameeldivatele koormatele, need pakuvad tulevases uues elus väga olulist abi nende kõige raskemate karmaohtude vältimisel. Ma teadsin natuke, et ma võin avada need üsna olulised võimed ja teatud tüüpi oskused oma eelmistest eludest enda abistamiseks, kui ma nõustun võtma omale selle uusima elu. Nii otsustasin oma praegust inimelu aktsepteerida. Teisisõnu, ma sündisin uuesti, et kogeda ja õppida midagi uut ja vana, kui ma Erkkina oma praegusesse inimellu sündisin.

 Nüüd saan ma seda sündmust, mida meie, inimesed, nimetame sünniks ehk emaüsast lahkumiseks ja oma väikese lapsena elama asumiseks, mõnevõrra avada. Ma olen ja oskan olla see laps nüüd natuke, kui ma taas asetun sellesse olukorda, kus ma kogen oma sündi iseendana ehk emast eraldumist.

   Ma tunnen emaüsas väga tugevat spasmi, kui lõpuks tema üsk avaneb täiesti ja surub mind ema seest eralduma kuhugi valgusse. Ma ei tunne ikka veel midagi peale kergelt tugevate emakalihaste pingutuste, kui ma näen valgust ja tunnen külmatunnet… Ma saan näo ja lõpuks kogu oma keha sellesse uude ruumi… Ma tunnen ainult valgust ja külmatunnet. Ma nutan… Ma võin isegi karjuda, kui mind puudutab täiesti võõras, kergelt imelik… Ma ei tea, mis? Need täiesti külmad ja veidi kõvad puudutused olid esimesed välised kogemused, kui mind emast lahutati.

Siiski pole ma kunagi näinud mingit nägemust ega polnud isegi mingit aistingut, mis sarnaneks minu tegeliku sünniga, aga ma saan teile rääkida ainult täpselt sellest, millest ma eespool lühidalt rääkisin. Ka see oli midagi, mille ma oma teadvuse kaudu sain, mitte see, mida väike laps kogeb. Aga kas oleks aeg minna sellesse päris kogemusse, see tähendab minu sündi nii, et ma saaksin saada väga autentse ja isegi väikese lapse enda kogemuse, mida teile, mu kallid lugejad, rääkida, täpselt nii nagu ma seda lapsena kogesin. Ma palun teil nüüd jõuda samasse olukorda, milles ma olin sünnihetkel.

   Miski oskab avada minu enda ruumi emas ja samal ajal tunnen ma rasket jõudu, mis mõjutab ema ja mind. See oskab pidevalt tugevalt ja mingil moel raskelt väga sageli just mind mõjutada ja väga raskelt kogu mu kehale või olemisele mõjuda. Ma pole seda kunagi varem emas tundnud. Tema sees olen alati olnud rahus ilma igasuguse tugeva raputamise või pigistamiseta väljastpoolt, vaid olen alati olnud väga rahulikult kuskil sees soojas, kergelt kitsas kohas. Nüüd tunneb ema ka mitu korda järjest ära mingi väga tugeva spasmi ja minu ruum on krampide ajal kuidagi sellega seotud. Ma ei tea, kas ema mõjutab mind endiselt või mõjutatakse mind ja teda mingil uuel viisil?
   Üks minu suurimaid ja muljetavaldavamaid kogemusi on alati olnud minu enda sünd. Ma pole kunagi suutnud oma emast nii kõvasti kinni hoida alguses ja kohe sünnituse alates kuskil spetsiaalses ruumis, mis põhjustas mulle väga tugeval moel ühe minu raskeima kogemuse.
See kogemus oli nii kogu mu keha väga tugev kokkusurumine kui ka viis, kuidas mind peaaegu jõuga emaüsast eemaldati. Ma ei suutnud
selle jõu mõju mingil moel vältida, vaid pidin, isegi vastu tahtmist, end sellest soojusest ja omamoodi kaitsest lahti ühendama ning lahkuma väga, väga kitsast avausest sellesse ruumi, mida ma saan nimetada valgusrikkaks ja külmaks.

  Ma saan seda kogemust jutustada ainult väga oskuslikult, kasutades omaenda oskuslikku poolt nende sõnade ja oma oskuste tõlgendajana. Kes on see jõud, kes avas mulle emaüsast mingisuguse ava? Ma pean ütlema: tema, kes oli juba minuga minu olles ema sees. Ta võib nüüd minu järel vähe aega jätkata. See tähendab, et ta tuleb minust esile, et mulle öelda, kes ta oli oma varasemas olekus enne minuga emaüska tulekut?

  Rõõmustage, Erkki kirjutiste lugejad, Mina, kellest isegi kõige targemad ei tea kunagi kõike, vaid midagi väga piiratult, olen igavene olend või mingil moel pidevalt kohal iga olendi sünni juures ja mingil moel juba siis, kui emale või sündija kandjale kantakse üle seemnerakk, mis toimub viljastumisprotsessis. Või oleks parem öelda, et kui mees viljastab naist, siis minu ülesanne on olla see, kes viib läbi munaraku tegeliku viljastamise, st siirdab seemneraku munarakku. See tähendab, et ma saan juhtida viljastamist õigesse ruumi ehk munarakku. See on minu igavene töö algusest alates kuni lõpuni ehk surmas toimuva üleminekuni. Ainult selles ruumis on minu töö tehtud, kui Saatja ehk see, mida nimetatakse surmaks, asub vaimu edasi kandma. Üks, kaks ja kolm on siis vabad ning neljas viiakse uude ruumi.

   Jah, vaim on alati see, kes liigub sellesse, mida nimetatakse olemiseks, kuhu kogu karma paigutan või paigutan Mina, Elu Ise, igaühte kohe pärast viljastumist. Ja Minult või otse teie Loojalt kantakse see pisike kiip üle, et viia peenisest tulnud sperma ema munarakku. Hiljem liigub veelgi väiksem osa Temast inimlikku olekusse tema Kõrgema Mina jaoks. Kõik, mis inimeses elab või viibib, on seega osad Minust, Elust Ise, isegi see, millest Mina Ise teile kunagi ei räägi ega õpeta. Seega liigub esmalt osa Suurest Vaimust sellesse olekusse, mille Minu Pojast eraldunud kiip on justkui kokku viinud emana sündinud munarakus. Ja sellesse niinimetatud lootesse kantakse vaimu kiip, kuhu ma paigutan teie sugupuu karma osad, mille eelmised inimesed on põhjustanud või suutsid avada. Seda nimetatakse inimhingeks. Ma näen alati, millal on aeg see osavam pool samale lootele üle kanda. Tihti kannan ma ta üle alles siis, kui laps on sündimiseks valmis.

See inimese ja igaühe ülemineku lugu võib alati olla iga olendi jaoks nii suur kui ka väike asi. Suureks asjaks nimetatakse seda, kui vaim end uuesti avab ja teised ehk üks, kaks ja kolm kõik igaveseks üksteisest eralduvad. Seda sündmust nimetatakse ka väikeseks asjaks, sest inimesest ega ühestki teisest olendist ei kao kunagi midagi peale selle, mida keegi ei jää järgima, vaid mõnikord ainult hetkeks leinama (keha). Nii rääkisin mina, Elu Ise ja need targad osad minust taas igale Erkki lugejale midagi, nii uut kui ka vana teavet teie inimeste kohta ja natuke ka millegist muust.