Videomeditatsioon nr. 288, 27.09.2026      Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 21.09.2026: „Iga lugeja leiab siit midagi uut ja tõeliselt igavest teadmist.”

Igavene tava on asuda uusi asju õppima ilma vähimagi hirmuta õppimisvõimetuse ees, vaid pigem kogeda seda, mida sa õpid ja kui lihtne see lõpuks on, isegi kui kõik on kuidagi uus ja isegi natuke kummaline või vähemalt kohati natuke keeruline. Mõned inimese võimed ja oskused võimaldavad seega pidevat õppimist ja uute asjade omandamist ilma piiravate takistusteta, kui ta ise aktsepteerib ühte ehk kõige olulisemat tõde selle salapärase teadmiste ja õppimise maailma kohta – kas peaksin ütlema tõde, et ta suudab edasi liikuda isegi Meistriks või selle lähedale ilma, et miski takistaks sinna pääsu. Kui inimest nimetatakse Meistriks, on ta saanud millekski väga eriliseks, justkui avanema ja edasi arenema.

Millal siis saab sinu ja teiste kohta öelda, et olete selle või teise asja meistrid? Kas on mingeid tõendeid või kinnitust selle kohta, et inimest saab nimetada meistritaseme oskajaks? Vastan sellele väga nõudlikule küsimusele omal moel, öeldes, et igaüht võib mõnikord selle nimega kutsuda, kui nad on oma töös sedavõrd osavad ja õppinud, et Mina, Elu Ise, nimetan neid ise Meistri tasemel olevaiks. Pange tähele, kuidas Erkki kirjutas sõna meister suure algustähega Meister. Kas on siis mingit definitsiooni või viisi, millal oleks kohane seda sõna suure algustähega kirjutada? Tegelikult mitte, aga igaüks, keda ma Meistriks nimetan, teab, millal on väga tark viis seda teha. Kas on siis olemas kahe taseme meistreid? Jah, ma ütlen seda veel kord väga kindlalt: on ja ei ole, sest keegi ei ütle selle kohta kunagi midagi sellist, mille kohta kõigil oleks täiesti ühtne arvamus. Üks, kaks ja kolm on siis alati nii avatud kui ka aeg-ajalt suletud. Kes teab, kes ei tea, võivad olla nii avatud kui ka suletud üheaegselt.

   Kas sa mõistad, kallis Erkki lugeja, kust need väga erinevad väited ja omamoodi keemia end neile kirjutistele avavad? Kas need on ainult Erkki enda omad või on need kuidagi kuskilt saadud? Mõelgem selle üle nüüd koos. Kui ühest ruumist saab tekkida ainult see, mida teie, inimesed, nimetate enda omaks, kas tuleb lisaks teie enda vaadetele ja sõnadele ka sellist, mida võite nimetada keemiliseks või omamoodi liimi sarnaseks lisaks oma nägemustele ja sõnadele? Vaevalt, sest kui inimese ruumist liigub midagi sellesse kirjutisse näiteks sõna või mõttena, siis pole seal kindlasti vähimatki lisakeemiat või liimi või mingit oskuse salapära, justkui kaasas. Vaid mõtetes, mis teist lahti rulluvad ja teie kirjutatud sõnades, pole peaaegu midagi sellist, mille põhjal võiks väita, et igas lugejas tekib mingi keemia või midagi tundetaolist. Miks? Miks see ei teki, kui see tekib vahel mingites teistes sõnades, mõtetes või väidetes?

Kes oskab sellele küsimusele vastata? Vaevalt kõik, vaid väga vähesed. See tähendab, need, kellest Mina, Elu Ise, saan nimetada Meistreid oma rühmaks. Kas on siis midagi, millest need nn Meistrid saavad oma õpetustesse midagi liimi taolist või just seda keemiat, millest igaüks, kes on end oskajaks õppinud, tunneb, nagu see kanduks üle neisse endisse? Nüüd saate sellele viimasele küsimusele vastata, kui tunnete oskuslikult, et mõned neist Erkki kirjutistest kanduvad teisse üle. Aga kellelgi pole kunagi põhjust mingil moel alluda, kui te ei tunne veel mingit emotsiooni avanevat, mis sellest Erkki ja Minu, Elu Enda jaoks avaneb ühisest kirjutusest.

Miks mitte, kui kõige osavamad tajuvad seda isegi väga tundlikult? Seepärast, kallid lugejad, on see lihtsalt üks väga kummaline ja ometi mingi üsna oluline tunne, kui midagi sellist siseneb inimese ruumi, millest keegi kunagi täpselt midagi ei mõista, aga tajub midagi natuke. Nendest sõnadest ja mõtetest saab igaüks ammutada seda erinevat laadi teavet ja mingisugust oskustki, kui ta soovib jätkata Erkki ja Elu Enda ühiselt kirjutatud kirjutiste lugemist. Miks peaks nende lugemine üldse vajalik või isegi rõõmustav asi olema mõnele? Vastame koos: keegi, miski ja üks sinus,
võib-olla veel peidus, võib ärgata ja ilmuda justkui mingist peidupaigast või sügavast ruumist nagu kooma.

See väga otsene ja väga osav pakkumine nende kirjutiste lugemist jätkata avab seega, kes teab, mõnele ärkvel olevale, need kolm väga erilist oskajat olema ja arenema. Mõnikord keegi, miski ja see üks pärast ärkamist toob igaühest teist ärkvele veelgi osavamaid ja võimekamaid oskajaid, et aidata ja arendada igaühest teist selliseid oskajaid, kellest viimasena kerkib esile suurim ja osavaim anne ja salapära, keda nimetatakse Meistriks. Tema ruumi kohta võib öelda: alati tekib mingi füüsilist kehagi mõjutav energia, anne ja salapära, millest Mina, Elu Ise, nimetan osaliselt Minuks ja osaliselt selleks, milleks iga inimene muutub ja areneb, kui ta Meistriks saab. Kes siis naerab ja asub jätkama seda, millest kirjutan Erkkiga koos kõigile, kes neid kirjutisi loevad, väga erilist infot. Nüüd lõpetan jälle selle asja kohta kirjutamise.