Pühapäeval,
28.juulil 2024 kell 10
Vaata ja osale uuesti
Osalejaid: 94
Videomeditatsioon nr. 194, 28.07.2024 Lille Lindmäe
Erkki Tuomala: „ Inimeses olen osavasti vanakesena, osavama poolena taas natuke edasi inimene ja midagi väga, väga Suurt ja väiksest väiksem ehk Elu Enda Poeg.”
Olen sageli arutanud, kust Elu Enda ruumis on õieti küsimus? Kas see on kuidagi vaid üks väike osakese osa Teda, või Tema niiöelda tervik nagu meile inimestele on inimese ruum? Minus on palju erilisi ruume, kus hoian oma oskusi justkui kotis või mingis väiksemas olekus. Oskan natuke mõelda Teda oma osavama poole kaudu või abil mingit viisi sarnasena, armsad lugejad. Ehk teie oskate samamoodi juba tajuda, et Temaski on mitmesuguseid eri tasemel olevaid, ütleksin koostisi, millega koos või milledest Ta oskab vahel rääkida või õpetada mind ja muidki lugejaid nende kirjutuste abil. Teisalt teadvustan, et ega Teda keegi inimese tasemel olija või kunagi õppida igas osas ega üldsegi mõista, vaid mingit viisi natuke tajuda ja vahel mingit viisi ka kogeda. Kuid püüdminegi võib vahel aidata mõne asja avanemisel justkui iseenesest, nii et olen nüüd avamas jälle sellist, millest veel isegi ei tea rohkem, vaid justkui pingutades püüan proovida avada selle uuema kirjutuse abil.
Kes siis oskab, temast võib vahel esile tulla isegi uut teadmist. Kas oskad sina, armas lugeja, nüüd püüda ka pingutada hetk aega koos minuga selle asja avamiseks isegi kübeke? Kuidas sinu pingutusest võib olla abi selle asja avamises või on see sinu meelest täiesti võimatu asi isegi katsetamiseks? Nii, ehk on või ei ole, kui nüüd mingil kummalisel põhjusel Tema ühest ruumist avaks end sellesarnane uks või haak, mille tagant ma ei ole kunagi varem saanud väikestki uksehinge häält märgiks mingi lukustatud olnud ukse avanemisest. Muutuge vaikseks armsad lugejad nii nagu oskate ehk asetuge hetkeks sügavalt hingama viis või kuus korda … .
Kas saite mingit häält kuskilt kuulda? Mina kuulsin vaid kahte väikest plõksatust kaelas. Alul vasakult poolt ja kohe seejärel kaela paremalt poolt. Kas võiks ukse avanemine olla selle sarnane? Mitte selline ukse hingede põhjustatud hääl, kui uks liigub või seda liigutatakse. Nii, tavaliselt me inimesed võrdleme asju just niimoodi ehk nagu tuntud häältega, mida oleme juba varem kuulnud. Oskamise ja Õpetamise Seadused küll oskavad rääkida minule ja teistele sarnastele oskajatele, et me õpime uusi asju poetades varem õpitu justkui kõrvale, et need uued õpetused saaks lisa ruumi asetumiseks meie erilistesse kotitaolistesse ruumidesse asuma ja arenema üha osavamateks ja õppinumateks.
Kas võivad need kaks vaikset plõksatust avada minustki midagi või olla aitamas suuremate uste haakide avamisel? Kuidas meid avatakse Endale ehk oma osavamale poolele? Kas on keegi seda püüdnud meile kunagi õpetada? Vastan öeldes on ja mitte kunagi väga selgelt. Miks ei, kui selleks oleks igaühel sama suured ja sama väikesed võimalused. Inimese ruumis me igaüks oskame olla ja elada mingil väga erilisel viisil, peaaegu samamoodi, kuigi oleksime kui osavad või oskamatud. Siis, kui mõtleme sellel tasandil olemist, me oskame elada ja areneda lapsest alates täiskasvanuiks ilma väiksemagi sekkumiseta oma arenemise kulgu. Kas võiksid muudki arenemise kulgemisega seotud anded ja salapärad kuidagi areneda ilma, et me isegi asetuksime sellesse eespool olevasse ruumi?
Ehk hingama algul sügavasti mitu korda ja justkui jääksime vaatama või ootama, mis meis toimub selle järel? Hetk tagasi minus kuuldusid need kaks plõksatust kaelas. Kas võisid need tähendada minule millegi toimumist samal hetkel? Avan nüüd natuke kaela ajalugu teile lugejatele, kuigi paljud teist teavad peaaegu kõike kaela põhjustatud vaevustest minul. Ehk neist põhjustatud valudest juba kahe aasta jooksul.
Ühes väga kauges osaelus olin kindral Rootsi selleaegses armees. Käsutasin tuhandeid sõdureid tegema väga raskeid asju naaberrahvastele nendega sõdides. Seda aega on nimetatud mitmel eri viisil. Minule see oli selles osaelus vaid sõjakäik vihamaade vastu. Sel ajal keegi ei osutanud neile sõdadele kuigi suurt tähtsust, kuigi need olid eriti hävitavad ja rasked kõigile sõjas olijatele, olid need siis ohvitserid või alam sõjavägi. Pange tähele, kuidas mingi killukese kild minust avab end eristades ja nimetades sõdureid väga eri tasandilisteks. Mingi mälestus minus elab siis edasi, kui olen hakanud rääkima sõtta läinud inimestest nii eriliste nimetustega. Minu sarnasteks tõusnuid nimetan ohvitserideks ja muid kuidagi madalamateks. Seisused olid juba sellal tuntud väljendus inimeste eristamiseks üksteisest. Igaüks oli sama tähtis ja sama vajalik, kui vajati sõja lahendajaid. Seda minugi osavam pool küll suutis juba sellal tuua teadvusse. Sõjad olid aina toored ja eriti rasked, eelkõige alamas ühiskonnaklassis olijatele, toimus paratamatu asi. Sõja arvustus tõi end esile ja lõpuks toimus rahu.
Kas oleks sama asja parem öelda, et rahvastel sai küll sõdimisest ja nad said lõpuks rahuaja. Seda minu tolleaegsed ohvitserid kunagi ei kiitnud heaks, kuigi kuningas ise oli sõlminud kõigi sõdivate riikidega rahutingimused. Lõpuks tuli kohtu aeg neile otsustajatele, kes olid kunagi alustanud sõda. Minu osaelus see sündmus tähendas väga teravat ja rasket kohtuotsust, kas poomine või pea maha raiumine rahva ees, see oli minu meelest kuidagi kergem viis elust lahkumiseks. Vaadake, kuidas olen väga osavalt hakanud rääkima selle kindraliks nimetatud inimese otsusest, saada meelsamini pea maha raiutud, kui saada poodud. Kuid sel asjal pole väikestki erinevust, kui neid omavahel võrrelda. Mõlemad jätavad väga kurvad mälestused ehk pärandi või karmad järelpõlvedele kandmiseks. Tõsi, poomisel inimene lämbub, kuigi sageli ka kaelalülidki eemalduvad üksteisest. Poomise ja pea maha raiumise erinevused põhjustavad natuke erinevat karmat. Poomise karma muutub või muudab oma ruumi hingamisel või hapniku saamisel järgnevatel sugulashingedeks sündivatel kas väga raskel moel või mingil määral. Pea maha raiumine põhjustab sagedamini vaid kaela ja turjalihaste valu ja muudki peegeldust selja närvides ja vahel ka kätes ja jalgades. Minul on just kõiki neid raskusi tulnud juba palju aastaid kanda. Käed ja jalad krambitavad sageli ja vahel ka vahelihased ja eriti kaks viimast aastat ka kaelalihased ja sealt ühendused pähe, millede valud on olnud väga raskelt kõrvaldatavad. Nende karmad on siis edasi olnud nuhtluseks ja väga ebameeldivad valud on olnud juba paljude aastate jooksul.
Olen kuidagi aina suutnud kõrvaldada neid raskusi oma füüsilisest kehast, kuid mitte kunagi neid kõiki. Valud ja raskused olid aina kas hetke ära või igati lahti, kuid mingi aja pärast tulid tagasi sama rasketena. Miks nii? Olen saanud teada Elult Endalt, et juba mitu aastat varem on Ta eemaldanud kõik, täiesti kõik, suguvõsalt päritu ehk kõik muud karmad. Miks ma kannatan edasi neid eespool nimetatud valusid? Nüüd Elu Ise räägib midagi väga kummalist minule ehk vanale Erkkile.
Nii, nii, nii. See viis panna kolm korda sama sõna kuhugi kirjutusse on Minu oma osav väljendus olla väga, väga sügaval inimese ruumis. Selles ruumis Mina, Elu Ise, olen alati asetunud sellistesse ruumidesse, kus sinu kõik, täiesti kõik, muudki osaelud on ligi. Selles ruumis see väga kauge esi-isa on siis ka kohal vaimu ruumis, nii et igaüks esivanematestki nüüd saab rääkida õige vastuse sinu rasketele kogemustele selle ühe esi-isa tegude tagajärgede tõttu.
Inimeses on palju erilisi ruume tema oma esivanematele. Need kõik ruumid on siis sinu lähedal armas Erkki. Igast varasemast osaelust on natuke keegi või midagi asetunud sel hetkel vaatama ja kuulama Mind ja Minu abil kirjutamist armas Poeg Erkki. Kas märkad, kui kasutan sinust kahesugust Erkki nimelist ruumi? Ühes oled vanake nimega Erkki ja teises oma Poeg Erkki. Üks on see osa, kus edasi hoian sind inimese ruumis ja teises hoian sind oma Poja ruumis Erkki nimelise Energiana, Andena ja Salapärana, kirjutatud suure algustähega. Miks Suurega? Oled siis midagi Suurt ja edasi väikest, kuid mitte enam füüsilisena, vaid pea kõigilt osadelt vaimu sarnasena.
Kuid miks kannaksid edasi neid raskusi, kuigi oled juba eemaldanud paljud muud karmad esiteks endast ja isegi teistestki sugulastest, kes kandsid neid samu karmade sarnaseid vaevusi isegi vaimu ruumides? Sellele annan kummalise vastuse öeldes Mina, Elu Ise, oskan avada vaid kõige raskemad karmad teist igast inimesest – on need siis kui kaugete või lähedaste suguvõsa liikmete korda saadetud. Selles sõdurielus sinul armas Erkki oli vaja osata püsida eemal sõdimise avamisest ja sellest põhjustatud karmadest. Kuid nii sa ei osanud olla. Vaid asetusid avama neid kõige haavatavamaidki, ütleksin põhjusi sõja alustamiseks, sina läksid kõige sügavamatesse mustadesse ruumidesse ja said sügavad, väga sügavad, karmalised mälestused järel sündivatele sugulashingedele. Neid vaid Mina, Elu Ise, oskan eemaldada ja lõpetada tõusmast sinusse vana Erkki.
Miks Mina, Elu Ise, räägin seda täna sinule ja mõnedele lugejatele sellest eriti kummalisel viisil ehk selle väga kauge sugulase põhjustatud algjuurtest? Kas oskad ise mõelda, mida need kaks väga nõrka naksatust kaelas tähendavad sinule Poeg Erkki ja Erkki nimeline vana mees?
Nii, Oskamise ja Õpetamise Seadused lubavad nüüd minul rääkida, et nendest raskeimatest karmadest olen kõigi osadega nüüd pääsenud Sinu osavama poole aidates, Elu Enda antud armuga lõpuks lahti. Kaelas ei ole enam mingit valu ega mujalgi turjal, ega kätes ega jalgades. Olen saanud täielikku armu Elult Endalt. Miks just seda kirjutust tehes? Kas vastad mulle armas Isaisa ehk Elu Ise veel sellele küsimusele?
Rõõmusta armas Erkki, see teadmine on antud ja need raskused eemaldatud väga andeka ja osava püüde mingi tagasisidena või armuna, asetudes jätkuvalt õppima ja arenema olles edasi nii inimesena kui ka oma osava Pojana nimega Erkki. Vahel Mina, Elu Ise, tulen avanema sinule väga avatuna ja sellisena, kus oskad isegi vaadata Mind Iseendana ilma, et oleksin asetunud kirkuse taha peitu. Need väga erilised üritused siis oskan juba täna tasuda, lahutades need väga rasked karmad kõikide osadega sinust.
Lõplik tasu ootab sind Erkki ja sinu osavamat poolt juba väga rõõmsalt ja mingitmoodi isegi rõõmu ja armastusega täidetuna sinu suhtes. Sinna tulevikku Mina, Elu Ise, tulen natuke hiljem sulle rääkima midagi väga erilist, kuhu hakkate asetuma mõlemad hiljem jätkama oma arenemist. Tulen tagasi jälle kahes eri tasandilises kirjutuses rääkima sinu ja osavama poole tulevikust, ütleksin väga targal ja osaval kahel erilisel kirjutusel. Ühte anna lugemiseks vaid oma osavatele rühma liikmetele ja teist natuke laiemale lugejaskonnale.