Pühapäeval,
29.septembril 2024 kell 10

Vaata ja osale uuesti

Osalejaid: 102

Videomeditatsioon nr. 203, 29.09.2024     Lille Lindmäe 

Erkki Tuomala 19.9.2024: „Inimeses on igavik selle ruumi lähedal, kus elab juba kaks muudki ehk aeg ja selle kaaslane.”

 

   Olen igavene ja samas edasi ka inimene, kust mingil hetkel lahkub see igavene osa ja samas kõduneb kogu füüsiline. Kas siis olen juba natuke muudki, kui see oskamatu ruum ehk keha ruum, milles toimub vaikne Muutumise Seadusega ühinenud mädanemine või kõdunemine? Mõned teist lugejaist küll tajuvad nende kahe ruumi erinevusi endas väga hästi või isegi eriti hästi. Inimeses elab siis kaks täiesti eritasandilist ruumi justkui ühes ja samas, ütleksin koores.

 

Seda koore sõna mõned teist võõrastavad, kuigi see on ehk väga piltlik väljendusviis meie inimeste keha ja hinge või vaimu olukorrast olla üks ja sama. Kui inimeseks sünnitakse, siis sinna koorde ehk kehalisse ruumi asetuvad või asetatakse elama kaks väga eritasandilist olevust. Üks on füüsiline ja teine on vaimne pool. Mõlemad pooled on mingit viisi siis samas koore sarnases ruumis natuke üks ja sama ja kuidagi aina ka kaks täiesti erinevat ruumi.

 

   Seda ruum-sõna võite nüüd arutada hetk aega, sest avan sellest mingisugust teadmist sulle, armas lugeja, ja teistelegi, kellede oskamine võib veel natuke viltu vaadata nii ruumi kui ka koore sõnade väljendusviisile. Minule, vanale mehele, need mõlemad sõnad on juba väga tavalised viiside ja ruumide, ütleksin ilmnemisi peegeldavaid väljendeid, millede taha nüüd tahan ise asetuda rääkima nende olemise ja oskamise salapära kujutada meid inimesi olla ja õppida olema esile tõusnuina. Siis jälle sõnu, millede taha tahan hetk aega asetuda rääkima meist inimestest sellist teadmist, millest keegi ei ole teile ilmselt varem rääkinud. Vaadakem esiteks seda väljendust, kus jälle kasutan väga erilist viisi ehk minemist asja taha, millest tahan teid õpetada, armsad lugejad. Kui oskan avada uusi õpetusi mingist asjast, siis lähen selle asja taha. Ehk suudan justkui avada sealt uusimat teadmist, mida ei ole varem keegi teile rääkinud sama osavasti või sama täpselt.

 

   Millalgi aegade alguses, kui aeg ja sinna väga tihedalt liitunud teine ruum asetati elama inimeste kehasse nii, et nad mõlemad saavad olla teis ja muidugi ka minus, vana mehe kehas, justkui kinnitunutena iseendina, meist võis siis kas eemaldada neist tulev raskus või isegi natuke lisada nende keemilist raskust. Seda oskate nimetada karmaks ehk mingiks raskuseks, millest hakkame kas kannatama või vahel natuke rõõmustamagi. Karma siis või mingi päritu meis kas põhjustavad haigusi, valusid või vahel aitavad meil hakkama saada ees avanenud takistustega või isegi ohtudega. Mõlemad neist kaaslastest oskavad ka aidata meil hakkama saada olukordades, kus kohtame ohtu või vahel teistsuguseid takistusi. Seda oskate nimetada adrenaliini tõusuks veres. Siis keha saab mingisuguse süsti sarnase purske hormooni sarnast ergutist, mis aitab asjast välja tulla tervena või kahjustamatuna. See ehk on lugejatele tuntud asi. Kuid vaevalt oskate mõelda, millal sellesse ruumi pääseksite ilma, et teid ähvardaks midagi?

 

Kas võiksite nüüd hetke arutada, kas on vaja neid ergutajaid muudeski olukordades aitama teid? Ehk oskate loetleda mõned, sest on ju inimese elus palju olukordi, kus me vajame natuke abi, et pääseksime edasi ilma ohuta. Toon neist mõned näited, et õpiksime mõtlema, kes siis oskab ja kes vaid teeb selle torke adrenaliini lisamiseks verre?

 

   Alustan Temast, kes siis käsib või kamandab neid kahte andma seda torget verre. See väga tark ja eriline Energia meis oskab siis asetuda käskima, mitte kunagi käsutama samamoodi, kui me inimesed käsutame, vaid pigem Tema või See vaid ilmutab justkui, et oleks põhjus aidata sind või mind natuke selles nimetatud asjas toime tulema või edeneda normaalsest paremini. Nüüd sina oskad küll mõelda, et see olevus on ehk meie inimeste osavam pool ehk Tema, inimese kõrgem Mina. Tema oskamine püüab sel ajal avada selle energia abiks, millest keegi meist inimestest normaalselt ei tunnista midagi ega kedagi, kuid kes oskab vahel tulla appi ilma meie oma käsuta tulla aitama.

 

   Seda teist mina, vana mees, hoian praegu väga kaugel endast, kuid oskan küll isegi asetuda vastu võtma sellest tõusvat abi vajadusel. Kellest oletad mind nüüd õpetavat sind, armas lugeja? See pole üldsegi aeg, vaid aja kaaslane. Ehk see, kelle nime pole kellelgi kunagi põhjust nimetada, vaid hoida aina peidus. Seda väga paljud peavad huuhaaks, kuigi see seda üldsegi pole. Kes siis oskab meid aidata, on ehk aina see mustast mustem energia meis inimestes. Temas või seal on palju sellist andekust, mida me tavaliselt ei oska isegi tunnistada muidu, kui hädas või tõelises vajaduses saada mingit abi.

 

   Mõnele see energia küll avab end ka siis, kui seda ei oleks vaja avada. Kui inimesel on vajadus olla väga sihiteadlikult esil või isegi kasutada seda andekuse tumedat poolt eduks, võib see hakata tegema ka väga rasketki tööd, kuid on mingil moel ka oht selle kasutajale. Sellest on igaühel ehk olnud vahel natuke või natuke rohkem kogemusi.

 

   On veel muudki sellist, kus võite vajada sellest energiast avanevat abi ilma, et me oskaks tajuda seda end ise avanud abiks. Kui ühest ruumist tuleb esile aja väga raske pool, kas siis teie meelest aja teisest poolest ehk natuke kergemast ruumist, võiks avada end keegi natuke osavam olevus ? Siis igast olevusest oskab aina avada end kaks vastupidist poolt. Aja osavamast poolest keegi tavaliselt ei oska rääkida midagi, kuigi see on ehk mõnelgi eri moel aitamas meid inimesi edenema ehk pääsema lahti sellest aja teisest poolest. Kellest siis mina nüüd räägin sinule, armas lugeja? Kas oskad isegi arutada seda olevuse ruumi, kes oskab mõjutada meis igas inimeses justkui aja abil? Vaevalt, et oskad, kui sa pole juba natuke osavam kui mõni teine inimese ruumis veel olev, ütleksin peaaegu normaalne inimene. Siis niiöelda tavaline inimene. Kes nüüd oskab, tema on ehk juba natuke osavam kui see, keda ise nimetan normaalseks ehk tavaliseks inimeseks. Kellest siis nüüd on küsimus? Vastan öeldes temast, kes oskab olla üle normaalse inimese andekuse. Ehk tajub ja vahel juba oskab asetuda elama sellesse ruumi, kuigi elabki edasi inimesena inimeste ruumis. Sinna ruumi tavaliselt asetuvad keegi, miski ja mõni, mitte siis veel inimese osavam pool ehk tema kõrgem Mina.

 

Neist kolmest mõni on targem ja osavam, kuigi on väga lähedal ajale ja sealt avanevale  veel targemale ruumile ehk Teda või Seda, kes on väga õhuke ja natuke valgem, kui inimese ruumis asuv olevus. Ehk see nii öelda tavaline inimese ruumis elav olendiks nimetatud energia, anne ja salapära väikeste tähtedega vahet tegemiseks palju, palju suuremast ja osavamast poolest.

 

   Millal neist keegi, miski ja mõni hakkab meid inimesi aitama? Kas võid sina kujutleda isegi ühte olukorda, mil keegi neist tuleb appi?  Nii, paljudele seda küsimust pole kunagi esitatud ega avatud nii, et oskaksite nimetada mõningaid olukordi, kui vajatakse kedagi neist kolmest tõusma aitama meid. Minule, vanakesele, seda küsimust avatakse alles selles lauses või väljendis esimest korda, sest ei ole just vajanud nende abi varem nii, et oleksin olnud teadlik nende abist. Tavaliselt olen saanud alati abi nendest suurematelt oskajatelt. Kuid oskan küll juba rääkida, et neist kõige targem ja osavam ruum ehk mõni tõstab end esile alles viimasena. Või natuke varem, kui inimese õpetajaks tõuseb inimese oma kõrgem Mina. See ruum siis oskab olla esil väga, väga nõrgalt just hetk enne osavama poole tõusu.

 

Seda ka kuigi paljud teist lugejatest ei oska eristada teistest, vaid peate seda tõusjat vaid mingi õpetajana, kes oskab vestelda temaga kas hetkeliselt või vahel natuke sagedaminigi mõningatest asjadest. Tavaliselt alles inimese osavam pool ehk tema oma kõrgem Mina tuleb rääkima, kes millalgi oskab olla ja elada justkui avatuna ehk õpetab inimest? Need niiöelda eeljärgud ehk keegi, miski või mõni   aetakse väga sageli sassi selle palju, palju osavama õpetajaga, kui inimene oskab isegi hetkeliselt vestelda nendega.

 

Keegi neist kolmest ei ütle kunagi nime, vaid püüavad aina edendada samm sammult meid vaid edenema. Ehk avama seda ruumi, kust oskame esile tuua tõelise õpetaja tõeliseks aitajaks vaimsel rajal.  Seda rada küll tõstetakse aegajalt nii, et need muudki oskajad ehk aeg ja vahel isegi see kõige mustemgi olevus võivad püüda tulla õpetajaks.

 

   Miks nad saavad aegajalt avada end meid kiusama? Nii, Oskamise ja Õppimise Seadused vaid lubavad neil avaneda selle kinnituseks, et oskame eristada neid tõelistest õpetajatest. Seda ütleksin ohtu siis osavamatki meist ei hakka kunagi täiesti kõikide osadega hoidma ära, kuigi oleksid juba väga kaugele pääsnutena isegi vägagi tarkade Õpetajate õpilased. Minule neist on vahel olnud natuke tüli või mingit vaeva vaid siis, kui olen alustamas uute kirjutuste tegemist. Tavaliselt tajun küll kohe, ütleksin isegi väga hästi, millal embkumb neist kahest segab kirjutamise alguses minu annet vastu võtta uut kirjutust kas osavamalt poolelt või isegi Elult Endalt. Tekst räägib mulle, kes siis püüab anda väga segavat või siis selget kirjutust minule? Alati oskan ma kõrvaldada need siis saadud kirjutused tõelisest puhtast tekstist. Siis igaühele, täiesti igale, lugejaks asetuvale võib tõusta ajuti nende kahe mingit takistust segama nende mõtteid või vahel isegi mõistmist teadmise vastuvõtmisel suurematelt Õpetajatelt.

 

Siis on vaja osata olla rahulik ega jääda arutama, kas oleksid need ja need asjad kuidagi natuke teisiti või täiesti muud kui tõsi, kui kohe üllatavad nende uued mõtted, millede tähendust pole kunagi varem keegi teile rääkinud või õpetanud? Olge alati avatud ja natuke ka ettevaatlikud, sest keegi kunagi ei saa olla täiesti lahti neist kahest kiusajast. Ehk ajast ega sellest väga ilgest ja väga leidlikuks õppinud mustast mustemast oskajast. Vahel neil tuleb alistuda ja püsida eemal, kui osavam Õpetaja asetub Õpetajaks.

 

   Kust te siis oskate eristada need kõige suuremad ja osavaimad Õpetajad? Vastan öeldes, kui Õpetaja ise hakkab rääkima, kes ja millist nime Temast osavaimad kasutavad, võite olla kindlad Tema identsuses. Ehk selles, kes siis on avanud end ja hakanud õpetama teid, armsad lugejad. Seda teadmist oleks igal õpilasel vahel tarvis isegi osata tajuda ja suuta tunnistada siis, kui hakkab õpetajaks teistele inimestele. Nende rõõmsate asjadega saate igaüks kunagi tutvuda ja õppida asetuma, olles aina ettevaatlikult valmis ka takistusteks, sest aeg ja see teinegi olevus elavad meisse inimestesse kinnitunutena veel siin väga erilisel planeedil olles. Kunagi tuleb aeg, mil neist kumbki enam ei saa mingit viisi tulla takistuseks edenemisele.

 

Seda hetke jääme igaüks ootama ja tundma samm sammult puhtamatena ja eriti tänulikena, saades oma oskusi ühinema Elu Endaga üheks ja samaks. Sellesse ruumi igal oskajaks õppinul on väga lühike reis, kui jaksab veel hetke puhastada oma oskamatust olla vaba kõigest, täiesti kõigest, hallist ja nende tulemisest isegi hetkeks meist esile. Seda reisi pääseda kirkusse ootan isegi eriti, eriti rõõmsalt. Ehk asetudes vahel vaid tajuma, kes ma olen ja kelleks hakkan vahel muutma oma oskamatut poolt ehk neid ruume, millised siirdan elama Elu Enda ruumis. Seda oskan õpetada teile, armsad lugejad, juba hetke pärast järgmises kirjutuses. Siis räägin, miks väidan siirdavat juba füüsilised ruumid elama ja olema hetkeliselt samas ruumis, kuhu Elu Ise asetab End kaasa. Seda õpetan sinule, armas lugeja, järgmises kirjutuses.