Videomeditatsioon nr. 242, 2.11.2025     Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 28.10.2025: „Aeg lubab vahel asja avamist natuke igale inimesele.”

   See väga eriline ruum, kus nüüdsel ajal olen, asetub minust esile aina, kui oskan olla ja õpin olema natuke vanur nimega Erkki ja eriti kirgas ja eriti Võimas Elust Endast avanemas olev uus Elu Enda Poja nimeline ruum. Sellesse uusimasse ruumi pääsen nüüdsel ajal pea kohe või siis, kui teen teile, armsad lugejad, neid kirjutusi, või asetudes olema Tema nii öelda aitav, raviv ja vahete vahel imesid tegev väga eriline käsi. Oskan siis teha nüüd palju tugevamini seda sama tööd, mida olen teinud mõnel teiselgi varasemal aastal. Nüüd seda mõjutab endisest suuremalt Elust avanemas olev väga kirgas ja väga tugev, ütleksin kirkus.

Sinna ruumi ma ei ole kunagi varem suutnud siirduda, kuigi olen küll juba vahete vahel suutnud olla natuke see ruum. Olen suutnud küll natuke asetuda sinna kirkusse, kuigi päriselt mitte siirduda sellesse, ütleksin kõikide osadega. See Muutumise ja Oskamise Seadustesse liitunud uuem ruum oskab siis olla ja elada natuke isegi iseendana selles kirkuses, kuigi üldsegi mitte kõikide osadega, vaid natuke rohkem just nüüd. Kujutlege, et minu osavam pool inimeses suudaks kõikide osadega juba asetuda sellesse nimetatud ruumi. Kas oleksin siis esil olev või igati teile lugejatele nähtamatu või väga suures kirkuses ja teile samas justkui Valguses ehk lahti kõigest füüsilisest? Seda keegi teist vaevalt et suudaks vaadata, kuigi oleksin selles ruumis nagu esil ja isegi teile vaadatav. Inimesele täielik kirkus pole kunagi jätkuv olukord, vaid ainult hetkeline. Miks? Sellele minul, vanuril ei ole veel anda osavat vastust, kuid Elul Endal on. Nüüd Ta tahab õpetada meist igaüht.

   Nii, armsad Erkki lugejad, kes siis oskab olla ja elada täielikult ja kes vaid aeg-ajalt? Tavaliselt teist inimestest väga, väga vähestel on võimalus kogeda Minu kõige sügavamat ja puhtamat ruumi oma füüsilise keha kaudu. Miks? Sellepärast, armsad Erkki lugejad, et Mina olen ja oskan olla ilma kõige selleta, kus olen vaid puhas ja väga valgete ja väga tugevate värvide mingisuguses kirkuses elav Energia, Anne ja Salapära. Kui asetan End natuke sinusse Erkki nimeline vanur või kellessegi teise, sama osavasti arenenud inimese ruumi, Mina pean hetkeks siirduma ära oma kirkusest ja asetuma esiteks olema natuke selles ruumis, kuhu pääsevad kõik Minust asetunud kõige puhtamad osad.

Ja alles selle kaudu oskan siirduda samadesse ruumidesse, kus teiegi hoiate end justkui avatuna. See mingil viisil väga järk-järgult toimuv siirdumine ehk on teile Erkki lugejatele isegi uus asi, või kas on? Mõnele on, kuid kas teadsid seda Sina Erkki?

   Vastan öeldes ei, olles nii öelda vana mees Erkki. Kuid teadsin sellest küll midagi, kui olin vahel asetununa Sinu väga, väga tugevasse ja puhtasse kirkasse ruumi ravides muide eile mingist covid- viirusest kannatavat vanemat naist. Temast olin selles olukorras natuke teadlik ja kuidagi samas tajusin Sinu kirkust ja Sinust avanenud väga kauneid ja puhtaid värve. Selles nimetatud töös või ravimisel tajusin siis, kuidas olid avanud oma Energiad, Anded ja Salapärad täiesti avatuks, kuigi olin ise väga kaugel ravitavast. Ehk tegime talle kaugravi, kõrvaldades selle viiruse kahjustusi lahti tema ruumidest. Nimelt tundsin, kust ja kuidas Sina asetasid sellesse ruumi oma Energia, Anded ja Salapärad.

Asetusid esiteks minusse ja sealt alles sellesse nähtud kirkusse. Nüüd oskan olla samas kirkuses kui Sina, Elu Ise, oled ja suudad olla, kui olid eile õhtul aidates seda naist. See uus olukord oskab rääkida sellist, millest Erkki kuigi palju veel ei tea. Pange tähele! Seda vastust kirjutab nüüd ruum, kus elan ühinenuna natuke Elusse Endasse  ja samas ka natuke vanakesse nimega Erkki. Nii minust ja Sinust, Elu Ise, avab ise ennast kirgas Poeg Erkki.

   Tänan, tänan, tänan. Inimesest võidakse avada mitmeid uusi ruume isegi sel viisil nagu ülal avati. Ehk inimene on edasi omas füüsilises ruumis kinni ja sama-aegselt tema osavam pool teeb tööd kaasa. See on mingil viisil ühesugune esitus või mall igale Erkki lugejaks asetunule, kuidas Mina, Elu Ise ja inimene teeme tööd ühinenuna uue ruumi abil või selle mingisuguses kirkuse sarnases olemise olukorras. Selles olukorras on inimesest avatuna tema osavam pool ja midagi teatavasti ka Minust, Elust Endast. Kuid põhiline töö tehakse kuidagi natuke väljaspool inimest, sest sellesse samasse ruumi inimene ei saa siis kõikide osadega isegi ennast paigutada, vaid jõuab vaadata Meie kahe tegemisi, ütleksin kauneid ja eriti tugevaid värve, kui teeme tööd. Oskamise ja Õppimise Salapärad on siis täiesti avatud ja isegi nii, et inimeselgi ei ole kunagi põhjust osa võtta samas ruumis.

Vaid ta püsib natuke kõrval, kui Mina, Elu Ise ja Minu kirgas oma Poeg teevad tööd inimeste, loomade ja isegi taimede ja natuke muude olevuste aitamiseks lahti kõigest sellisest, millest on neile vaevusi. Selles nimetatud ruumis on aina suur kirkus täiesti avatuna, ega sellesse ei võida asetada väikestki killu kildu kusagilt füüsilisest ruumist. Seetõttu ja vaid seetõttu Erkki kunagi ei suuda teada kõike, mida Me kaks teeme ravitavale.

   See on ehk nüüd igale Erkki lugejale avatud väga targalt ja väga osaval moel isegi nii, et tõeline Õppimise ja Õpetamise Salapära suudab edeneda igas lugejas. Keegi teist, armsad Erkki lugejad, ei saa kunagi täiesti asetuda olema väga sügavasse ruumi Minus ega isegi omades, ütleksin osavateski pooltes – on need siis oma kõrgem Mina või see ruum teis, mis on veel natuke teile igaühele tundmatu osa. Ehk see on ruum, mida kannate enda natuke kaugemas olemise ruumis. Sellest Mina, Elu Ise, räägin teile Erkki järgmises kirjutuses täiesti avatult ja väga, väga osaval moel Ise endana. Ehk sellises ruumis, millest Ma ei ole kunagi rääkinud rohkem kui ühele inimesele enne teid. Kellele? Sellest Mina, Elu Ise, räägin alles järgmises kirjutuses.