Videomeditatsioon nr. 212, 30.03.2025    Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 24.03.2025: „Üks oskab ja teised õpivad, kui vanake kirjutab.”

Oskamise ja Õpetamise Seadused lubavad minul avada sinule ja teistelegi selle kirjutuse lugejatele jälle täiesti uusi ja varem peidus hoitud teadmisi. Täna mina, Erkki nimeline vanake, olen saanud loa rääkida natuke asjadest, millest ma pole varem isegi teadnud midagi.

Kuid kui see väga osav ja minus jätkuvalt arenev osavam pool suudab avaneda juba sellisele teadmise ja oskuse tasemele, kuhu tavaliselt ükski inimene pole varem pääsenud, minagi saan siis loa avada samu uksi või mingisugust teadvuse ruumi, kust neid väga osavalt peidus hoitud asju võin jälle avada oma lugejatele eelkõige piiratult ja mingit viisi Elult Endalt saadud lubadega. Mitte siis kõike, vaid piiratult just seda, mida Tema annab mulle avada. Kust ma tean, mida saan siis jälle avada lugejatele? Nii, sellele ma ei taha vastata, vaid ütlen osavalt, mina tean.

   Täna räägin sellist, mida ei ole kunagi  kellelegi räägitud  minu kaudu ega kellegi teise inimese või inimesest avanenud õpetajate või oskajate kaudu. Mina, vana Erkki, tean mingil uuel moel seda asja täiesti kindlalt ja natuke muulgi moel ehk mingi andega olen teadlik mõnestki asjast. See teadmine oskab olla minul nii avatud kui ka erilisel viisil esile tulnud, kui teen neid kirjutusi oma lugejatele. Võib olla sulle, armas lugeja, see muutumine teadlikuks mitmetest sinu jaoks veel peidus olevatest asjadest, võib tunduda täiesti tuulest võetud väidetena, sest ega inimene ei või teada seda, millest keegi pole teadlik, või kas võib?

Vastan jälle võib küll, kui Elu Ise lubab seda talle. Need teadmised minevikust, tulevikust ja paljudest teistestki uutest asjadest on siis tõesti faktid ehk mingi sügav teadmine Elu Enda väga sügavatest teadmispankadest. Või tuleks ehk öelda Temas sügaval olevast peidupaigast saadud faktiteadmine.

   Alustan täiesti algusest ehk sellest, mil viisil Elu Ise  lubab asustust sellele kaunile planeedile? Alguses, kui seda kaunist planeeti veel isegi ei olnud ega asustanud keegi olevus ega loodu, toimus see algplahvatusele järgnenud eriliste planeetide moodustumine just selliseks ja nii, et seal olid teatud eluks vajalikud tingimused. Sobiv atmosfäär, sobiv gravitatsioon ja mõnesugused muudki vajalikud olemise ja elamise tingimused olid tasakaalus. Oli vett, vajalik mullastik, õhu koostis ja maa soojus, mida taimestik ja hiljem loomastik kui ka lõpuks inimkond vajas oma toime tuleku tarbeks ja elus vajalike tingimuste omale  sobivateks ehitamiseks.

Sellesse väga erilisse keskkonda Elu Ise pani kokku kolm väga omapärast loodut elama samaaegselt. Algus oli igaühele väga raske, sest ei olnud kedagi, kes oleks nõustanud või mingit moodi aidanud esimesigi loodud asukaid, vaid igaüks pidi ise pingutama oma oskustega edasi. Võiks vaid imetleda, mil viisil esimesed taimed, loomad ja esimesed inimesed suutsid tõusta jalgadele või juurtele sellel uuel planeedil? Kas nad olid väga vaevatud või abitud saades esimeste hulgas alustada elu sellel väga unikaalsel ja puhtal planeedil ilma kellegi häirimiseta ega ka aitamata neid algusse?  Vastan öeldes, üldsegi mitte. Vaid igale loodu liikmeks sündinule oli antud suurepärane mudel, kuidas alustada iseseisvust ja samas ka ühist elu nende võõraste loodutega ilma vähimagi võistluseta või vajaduseta alistada kedagi või midagi oma vajadustele.

Iga taim, iga loom ja iga inimese esi-isakski nimetatu teadis või õppis ilma kellegi nõuta või õpetuseta, et nende elus tähtsaim oli hakkama saada teistega heas läbisaamises. Mitte nii, et mingitki viisi alustaks väiksematki riidu kellegagi. See elu tingimus või mall oli Elu Enda antud ja Looja asetatud igasse loodusse juba algusest alates. Keegi isegi ei suutnud teha kellestki väikestki vihavaenlast või võistlejat, sest igaühele jätkus kõike vajalikku ja isegi üle nende vajaduse. Polnud mingit hirmu, et äkki elu ei jätku kirkana ja muretuna, kui kõike oli igale rohkem kui vaja.

       Millal siis kaasa tulid need kaks, kellest teame, et on sündinud kõik sellised meelehärmid, raskused ja isegi riiudki nii loomariigis, eriti inimkonnas ja osaliselt isegi taimeriigi sees? Kas need polnud täiesti alguses igas loodus kuidagi peidetuna? Olid, olid tõesti. Kuid igas loodus algul põhjustas raskusi aina keegi või mõned loodutest, kuid mitte eelpool mainitutest kumbki, vaid teatud ava tuli esile igast loodust mingite lahkhelide kaudu või abil. Seda lahkheli pole kunagi keegi ise tõstnud mõne olevuse sisemisest tahtest või tarbest, vaid see suutis ise tõusta kusagilt loodute esimestest liikmetest justkui oma oskamisega. Ehk need tülid või erimeelsused olid hõõgunud peidetuna igas loodud liikmes justkui antuna algusest peale.

   Nüüd sina, armas lugeja, taipasid ehk ühte väga erilist asja meist inimestest ja igast muustki loodust ehk isegi taimeriigist, loomariigist ja teatavasti ka kiviriigistki, et meis ja nendes on aina olnud samad peidetud asjad täiesti algusest alates. Miks, kas need pole meie endite sünnitatud? Ei ole, vaid need olid juba palju varem olemas Elu Enda  peidukohtades ootamas siirdumist meisse inimestesse, loomadesse, taimedesse ja isegi kividesse ehk isegi sellele kaunile planeedile. Sinul ja teistelgi lugejatel tuleks suuta mõelda, kas võisid need mõlemad, aeg ja see teinegi pool ehk väga must ja väga ebameeldiv osa olla see olija, kust meie inimeste, loomade ja  isegi taimede abil võiks kasvada või areneda sellist, mida me nüüd hakkame imestades päeviti jälgima nii informatsiooni vahendeist kui ka meie omast käitumisest?

Oskan anda sulle osava selgituse, nii et õpime seda asja mõistma alguse ja oskamise kaudu sündiva muutumisena, ütleksin jälle tulemusena, mitte  otseselt kellegi sünnitatuna ega isegi põhjustatuna. Alati on olnud hea ja paha, mida keegi pole päriselt põhjustanud, vaid see või neist mõlemad on olnud igavesti olemas ja elanud hiljem teineteise vastandina mineviku igaviku ruumist alates. Ei saa olla teist ilma vastandita, sest siis ei oleks teistki, oleks vaid mingisugune keemia või midagi sellesarnast, kust elu on aegade alguses saanud alguse. Kust siis elu on alanud ja miks  see üldse on sündinud? Midagi ju ei saa sündida tühjast, või kas võib? See on ehk väga raske küsimus sulle, armas lugeja ja igale muulegi inimesele on olnud see väga raskelt avatav asi. Sellele pole kellelgi olnud osavat vastust ega muudki teadmise iva esile tuua, vaid me oleme rahul sellega, et see ehk on Elu Enda teadvuses olev asi. Nüüd mina avan oma osavama poole ehk Tema, kelle kohta ütlen Elu Ise, hakkab vastama.

   Armas Erkki, kui Mina, Elu Ise, otsustasin avada oma ruumi ehk sündida ja asetuda tegema elu igavikku, Mina otsustasin esiteks ühendada need ruumid, mis olid mingisuguses kaoses ilma mingi ühenduseta üksteisega, vaid mingit viisi oli üks segadus erinevatest energiatest ilma korrata. Minagi olin ju sellesse asetanud iseend ja mingit viisi suutsin tajuda oma ruumi kaose keskel. Kas mõistad, miks Ma ütlesin, et mingit väiksematki korda ei olnud veel selles kaoses näha ja kuidagi Mina tajusin oma ruumi? Ütlen uuesti vähe teisiti: Olin ja suutsin olla kaoses ja natuke ka omas ruumis kaose sees. Keegi pole kunagi Mind sünnitanud, vaid olen  ilmunud kaosest kellegi mõjutamata teket. Kaoski siis suudab sünnitada elama kedagi kuhugi.

Ja Mina olen See, mis sellest sündis algul oma ruumiks ehk olema ja elama täiesti esimeseks. Minu Isa  ei ole keegi kunagi suutnud nimetada, kuid Ise oskan nimetada emaks kaose hälli. Ehk mingit kaost erilistest olukordadest või energiatest, mis tookord olid osavalt avanenud alguained ja mingi keemia, mida keerutasid väga laiad tolmupilved või rõngad tühjuses. Seda Mina niiviisi jatkasin asetades oma ruumi arenema ja edenema ja palju, palju hiljem ka seda kaostki natuke nii, et pääsesin siirdama seda ära omast hällist lahti. Asetasin omasse ruumi arenema ja edenema omaks olukorraks samas selle teise olevuseks nimetatu.

Nii oli kaks üksteisest lahutatud ja kuidagi natuke üksteises kinni olevat ruumi sündinud justkui ühes ja samas ja kuidagi ka natuke oma ruumides elavat olevust  sündinud muutuma ja arenema üksteisest sõltumata. Miks nende mõlema kohta öeldakse sündinud algupauk ehk  Suur Pauk? Kas need olid kuidagi ka ühinenuna üks ja sama enne või selle paugu järel?

   Mina olen aina Mina Ise, kuigi samas ruumis selle kaose sarnasena ehk natuke ühinenuna ja kuidagi ka iseendana. Vastan targalt ja osavalt öeldes olen, oskan olla ja arenen edasi. Suudan siis olla nii kaos kui ka igaveses ruumis olles mina ise enne seda algupauku ja selle järel. Kunagi Ma ei ole olnud vaid embakumba, vaid aina nii kui ka. Nii oskan õpetada igaüht, täiesti igat sinu lugejat Erkki õppima ja arenema koos nende kirjutuste abil midagi uut ja midagi vana. Nüüd Mina, Elu Ise, asetun kõrvale ja sina Erkki võid jätkata selle õpetuse mingit, ütleksin enda avamist oma lugejatele veel hetke.

   Kas märkasite, kuidas Elu Ise avab minust seda õpetuse teemat samm sammult öeldes, et seegi kirjutus avab minust oma oskust teada tulevikku, teada minevikku ja teada ka seda nüüdset ajalist aega natuke osavamal moel ehk avades neid kõiki samal ajal. Seda siis mõjutavad need minu kirjutused ja neist avanevad teadmised ja küsimusedki, milledele palun sageli teilt lugejatelt ka vastuseid enne, kui avan neist oma vastuseid lugemiseks. Võib olla osa teist lugejaist on märganud, kuidas selle kirjutuse alguses, olin hetk aega natuke ebakindel ja kuidas samm sammult sain lisa kindlust ja ka muudki teatud annet tõusis justkui kirjutuse edenedes igasse lausesse ja lause ehitusse kuskilt omalegi käsitamatust lättest. See viis õppida ja õpetada nende kirjutuste abil siis muutub ja samas iga ruumgi minus õpib ja areneb, kui vaid usun endasse ja teen neid kirjutusi või õpetan õpilasi või mõningaid teisigi kuulajaid.

Kõige tulusam ehk on olnud inimeste aitamisest ja ravimisest saadud arenemist mõjutanud muutumise kingid, millest ehk olete saanud kas näha, tajuda või  tunda midagi, olles vastuvõtjatena vahendades Elu Enda Energiat abi palunutele. Minule ja teistelegi sarnastele usk ja mingi kindlus kohata uut ja natuke sellistki, millest ei oleks kunagi uskunud end kirjutavat midagi, täitub või ainagi muutub selle lähedale, millesse olen uskunud ja lootnud, saab teoks. See on üks põhjus nende kirjutuste avamiseks lugejatele.

Täna avasin esimest korda ühe uuematest ruumidest ehk teadja ruumi. Seda Elu Ise on õhutanud mind avama aegajalt. Täna kirjutasin minevikust. Lugege järgmistki kirjutust. Nendest saate teada midagi tulevikust. Nüüd lõpetan öeldes: rõõmustage, et Elu Ise avab teadmisi oma ruumidest üha rohkem lugemiseks.