Pühapäeval,
3.novembril 2024 kell 10

Vaata ja osale uuesti

Videomeditatsioon nr. 208, 3.11.2024      Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 26.10.2024: „Inimeseks olen sündinud ja samas oskan juba natuke rääkida oma ruumistki teile, armsad lugejad.”

Kui aeg ja selle mingid muudki ruumid oskavad olla lahti nüüd sellest väga erilisest õpetusest, võiksin alustada jälle täiesti uuest asjast midagi sellist, mida te inimesed ei ole mitte kunagi suutnud vastu võtta oma teadmiseks või selle avanenud õpetlikuks oskuseks olla ja õppida teadma seda, mida ei ole teile varem avatud.

Pange tähele armsad Erkki lugejad, kuidas osaval moel juba Erkkistki on avanemas sarnast teadmist teile lugejaiks asetunutele ilma, et Minul, Elu Endal, oleks tarvis aidata avada seda kirjutust teile lugemiseks. Erkki oskab selleski kirjutuses ise võtta teadmisi Minu teadmistest ilma Minu väiksemagi osavõtuta. Kes on siis Erkkist avanenud tegelik kirjutaja? Nii, kas on temas olevasse ruumi asetunud midagi Minust, Elust Endast? Vastan väga osaval moel jah ja juba eriti avatuks või tuleks ehk öelda täiesti eriliseks ja eriti osavaks.

Paljud, väga paljud Erkki kaudu avanenud ruumid oskavad ise muutuda avatuiks ja osavaiks. Sest on Erkkist ja Minust, Elust Endast, killustunud väga õhukeses, kuid kirkas killu sarnases oskajaks õppinud olendiks veel natuke liiga õhukeses ruumis, midagi Erkkist ja midagi ka Minust, Elust Endast, asetunud olema ja elama ühes ja samas ruumis justkui ühinenuna üheks ja samaks olendi sarnaseks. See ühine ruum oskab olla iseseisev ja isegi väga avatud Minu erilistele annetele ja salapäradele tõsta teadmist esile igast kantavast teadmisest ja oskusest teadvuse salapäradest uuemal korral. Kunagi teist inimeste ruumidest ei ole antud nii avatud teadmist kui selles kirjutuses just nüüd antakse.

Kui ütlen, et teadmised kerkivad justkui osaval moel nii Minust, Elust Endast ja samas ka Erkkist, siis Mina, Elu Ise ja Erkki oleme justkui ühes ja samas ruumis avanud uksi ja väravaid teilegi lugemiseks, armsad lugejad. Ei ole enam kahte, vaid on üks. Ehk kaks on muutunud üheks ja samaks ruumiks. See on paljudele lugejatele veel nii kummaline ja uus asi, et selle mõistmist arutaksite veel vähe aega, kuid kas loobuksite nüüd selle üle arutlemisest ja jätkaksite selle kirjutuse lugemist.

   Alustan siis täiesti uut õpetust mingist teaduse ja arukuse liidesest. Seegi ütlus võib tekitada paljudele lugejatele mingit kiuslikku viivitust jätta seegi arutlus kõrvale ja lugeda vaid edasi. Liidest pole keegi teile avanud endast nii nagu selles kirjutuses on kavatsus teha. Inimese teadvus valmistab minule raskusi, et teha seda kirjutust arusaadavaks, mida millalgi tahan õpetada teile lugejatele. Arutlust sel etapil ehk on põhjust vältida sellepärast, et te ei asetuks justkui  pöörama keha, kui te veel ei suuda mõista, kelle mõistus oskab ja kellel mitte, vaid edenege ja arutage asju väga sügavalt alles selle kirjutuse järel. Siis kui olete esiteks jõudnud selle kirjutuse lõppu. Kui ajast on lahkunud need olemise ruumid, millede raskus võib olla mõnele väga raskelt teisiti eraldatav, teie oma oskus lubab, et õpite natuke ja, kes teab, kiiremini sellist, mis muidu oleks teile juba täiesti võimatu.

   Inimkond ja natuke ka loomariik võib olla vahetevahel määratud avama endast sellist teadvuse ruumi, mis pole varem kunagi avanenud sellest nimetatud ruumist avatuks ja osavaks õpetuseks inimestele. Miks just nüüd sinna Erkkist ja Elust Endast avanemas olevasse kirjutusse siis avaneks just sellist teadmist?  Kas selleks pole mingit põhjust või mingit erilist, ütleksin tellimust või olemisega seotut? On tõesti, siis kui aeg ja need muudki raskemad ruumid on just nüüd kõrval või juba igati eemaldunud, siis on aina olnud mingi tähtis põhjus või ütleksin sündmus justkui mingil viisil avanenuna või avanemise lähedal. Nii praegusel hetkelgi. Erkki omas ruumis nimelt on toimunud nii tähtsaid muutusi, või jälle ehk oleks parem öelda Muutumise Seadusega kõrvutatavaid asju, et need sündmused ja teadvuse salved avavad end justkui omal osaval moel. See ruum, kus Erkki nüüd kirjutab, on nii puhas ja nii avatud Elu Enda paljudele teadmistele ja salapäradele, et neist on inimesele endale avanemas midagi tähtsat ja isegi sellist, mida pole kunagi varem avatud kellestki muust olevusest sellel erilisel planeedil. Erkkist on avanenud kõik, täiesti kõik, neist karmalistest juurtest, kus tema esivanemad on kunagi osanud kas õppida või olnud õppimata seda, kuidas inimestel tuleb olla ja elada sellel kaunil planeedil, põhjustamata  väiksematki karmalist raskust endale või tulevastele suguvõsa liikmetele.

   Sinul ja igal muulgi lugejal võib olla eriti raske uskuda, et oleks olnud vaid üks ainus inimene, kelle elus ei oleks väikestki killu kildu enam põhjustanud mingisugust karmat talle omale ega teistele suguvõsa liikmetele. Kes usub, kes ebaleb. Nii, vaadake armsad lugejad, kuidas Erkki oskab kirjutada siinkohal selle lause,  mis üldsegi pole küsimus, vaid tõde ilma küsimärgita lause lõpul. Kas oskate nüüd mõista, kuidas Erkki ise mõistab seda eelmise pala väidet ja isegi selle mainitud lause, kus kes usub ja samas, kes ebaleb. Ega sellesse pole asetunud üldse mingi ruum Erkkist, vaid sellesse on asetunud ajast kaks vastupidist kes.  Ühte kes ütleksite ehk selliseks, kes enam ei ole inimene, vaid temast avanenud uus ruum, millest olete ehk juba lugenud ühes Erkki varem kirjutatud raamatus nimega „Kes sind juhib?” Ka teisestki kes-nimelisest saaksite mingit teadmist samast raamatust, tõsi, väga napilt. Seegi oskab ja suudab aina põhjustada teis inimestes palju sellist, millest teil tuleks õppida püsima kaugel või ainagi väga osavalt lahti. Kui nüüd lõpuks eespool öeldud väitele võiksin veel lisada ühe osava lisa ehk teiegi oskaksite siis avada selles väites esile toodud inimesele täiesti võimatu asja justkui tõeks.

Jätkaks osaval moel öeldes, et Erkki pole üldse kunagi olnud täiesti puhas ega patuta. Vaid on suutnud avada endast esile selle sarnase kes-nimelise olevuse, kes ei ole kunagi põhjustanud ühelegi olevusele väiksematki karmat või kübetki mingisugust kahju. See ehk on nüüd igale teiselegi inimese pojale ja tütrele täiesti selgelt osatud avada justkui õppimiseks ja, kes teab, ka avatavaks. Ei ole kedagi ega midagi muud kui üks ruum teis igaühes, täiesti igas inimeses, kust oskate avada need kolm väga erilist ruumi. Esiteks avab end kes, siis keegi ja lõpuks üks.

Vaid nendes on need olemise ruumid, kus inimese ruumis saab teha väikestki muutust või sellist, mida oskate ise teha olles niiöelda normaalses inimese ruumis.

   Nii mina, vanake Erkki, oskan vaid õpetada teid lugejaid, kuid ei suuda veel vananagi olla kõikide osadega lahti neist kahest eespool mainitust, vaid oskan edaspidigi asetuda nende mõlema, ütleksin esile tõstetavatesse kiusatustesse ja samas võin langeda isegi väikestesse karmalistesse pattudesse. Koos võin siis olla kinni osavalt Elu Enda mingist ruumist ja teises taas langeda põhjustama mõnedele tulevastele suguvõsa liikmetele mingit väga rasket karmat oma oskamatuste kaudu. Milliste? Seda peab iga inimene oskama kõrvaldada, nii mina, sina ja iga teinegi inimeseks sündinu. Mina olen igavene nagu sinagi armas lugeja. Meie ülesanne on olla võimalikult puhtad, kui aeg peatub siin kaunil planeedil, nii et üritagem koos pingutada lahti igast, täiesti igast, väiksemastki nõrkusest, et pääseksime veel natuke edasi omal juba osavalt avanenud vaimsel rajal.