Pühapäeval,
6.oktoobril 2024 kell 10

Vaata ja osale uuesti

Osalejaid: 104

Videomeditatsioon nr. 204, 6.10.2024      Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 26.9.2024: „ Inimese ruum lubab jälle uute asjade avamist lugejatele.”

  

   Üldiselt olen natuke vanur ja hetkeliselt oskan asetuda olema ka väga Suur ja see ruum, kuhu Elu Ise asetab natuke Iseendast. See Muutumise Salapära võib teile paljudele olla natuke eriline asi, kuigi oleksite ju isegi aegajalt asetunud olema täiesti samas ruumis kui mina, vanur nimega Erkki. Minu ruumi siis suudavad asetuda midagi väga Suurt ja väga väike-väikest justkui samal korral olema ja elama ühinenuna.

 

Seda nimetan ühinemiseks, kus kaks täiesti eri suurusega ruumi või peaks ütlema energiat, oskavad olla ühes ja samas olukorras ühinenuna üksteisega. Te ehk veel ei oska aimata või aru saada, kes ma siis olen või kelleks oskan asetuda olema, kui olen kinni Elu Enda ruumist? Või jälle  ütlen oskavat asetuda olema ja elama Temas ja Tema minus. Mõnele lugejale need muutumised võivad olla nii kummalised kui isegi erilisedki asjad, nii et ehk võiksin avada, mis siis toimub inimeses, kui ta muutub või muudab oma ruumi natuke osavamaks ja samas suudab aegajalt tagasi tulla oma vanasse inimese ruumi?

 

   See Muutumise Seadus on ehk meile igale inimesele natuke imelik ja mingil viisil eriline asi. Kuid see on igaühele justkui fakt või tõsi, et meist igaüks muutub ajaga või selle saatel iga hetk ja igal päeval ja igal sellisel ajalisel ajal, kuhu aeg ja selle mingi teine ruum on asetunud meis. Neist kahest siis saame kogeda mitmesugust. Üks ehk on  just see vananemine. Muud mõjud taas on kas väga rasked või nõrgalt meisse mõjuvad. Neist ehk kõige tähtsamad on  karmade avanemised ehk kas väga rasked või täiesti, ütleksin rõõmsad ehk puhtad annete ja salapärade ruumid. Inimeses on aina olnud neid mõlemaid või ainagi teine ehk väga meeldivaid või isegi rõõmsaid oskusi justkui avatuna ehk esil. Keegi meist ei ole sündides süüdi väikseimaski oskamatuses ega ka anneteski, vaid oleme saanud kõik oma vanematelt või vahel vägagi kaugetelt sugulastelt. See on ehk sulle, armas lugeja, juba väga hästi teada, nii et avan vaid seda, millal või miks meid avatakse või muudetakse justkui muuks või teistesse ruumidesse elama ja olema kas väga osavasti või täiesti oskamatul moel.

 

Alustan sellest, millal inimese ruumist avatakse uusi ruume olema ja elama justkui esil? Tavaliselt me ise üldsegi ei taju, millal neid muutumisi meis toimub. Need muutumised oskavad ise avada end meis igaühes kas teadmata või nii, et saame neist kas väga otse teadmisi või mitte vähematki, ütleksin vihjet, et oleme muutunud mingil viisil. Kes neist siis räägib meile, kui üldse räägib? Ütleksin meie osavam pool. Inimese kõrgem Mina siis või Temast veel palju suurem ja osavam Energia ehk  Elu Ise. Paljudele neist muutumistest ei räägita kunagi midagi või siis väga vähe. Minule Elu Ise on aina rääkinud igast muutusest väga täpselt või osavalt.

 

Ehk andnud neist mingil moel kogemusi või mingil moel avanud need nii, et olen ise aru saanud muutusest kas hästi või väga osaval moel. Tajun hästi, et oskan õpetada teid ja osavasti oskan ise avada neid andeid ja salapärasidki nii, et õpetan ja samas õpin isegi. Kas siis oskan olla ka väga oskav ja õppinud? Ütlen lühidalt: olen, oskan ja õpin edasi, kui vaid asetun õpetama teid, armsad lugejad. See väga osav lause võib olla paljudele lugejatele natuke võõras ja ehk imelik väljendus, kuid selles sisaldub väga osavat salapära või selle sarnast annet asetuda olema uues olukorras. Mõned samas ruumis juba elavad või olijad võivad täiesti sama moodi tunda või tajuda neid andeid ja salapärasid, kui tunnen ise, asetudes vaid tooma neid esile endast või oma osavamast poolest. Inimeses on aina olnud andeid ja oskusi peidus mingites ruumides inimkonna avanemisest saadik. Ütlen jälle kasutades seda väljendit avanemine, sest see ehk on juba igale lugejale tuntud väljenduse viis, et mõni asi avab end justkui esil olema ja elama.

 

Kuidas võin siis öelda, et anded ja salapärad on aina olnud meisse asetunutena justkui peidus? Ega sellest keegi pole võinud  minule, vanale mehele, rääkida midagi või kas oled saanud uut teadmist sellest mingilt tahult?

 

    Vaadake, armsad lugejad, kuidas erilisel viisil see küsimus tõusis siia kohta sellesse kirjutusse ja kellelt või kust see oskas avada end just siia? Ega keegi ei oska küsida, kui ei õpi esiteks hindama ja jälgima seda kirjutust. Kas saab sellele anda selget vastust küsijast? Vastan võib ja isegi nii, et oskan öelda, et sina või keegi teine lugeja esitab neid küsimusi juba sel ajal, mil seda kirjutust pole antud veel ühelegi inimesele isegi lugemiseks. Kas siis on mõni tahk, kes suudab aimata või teada, et keegi teist, armsad lugejad, hakkab arutama ja mõttes küsima sellist, mõeldes neist kirjutustest just seda asja? Teile tulevaid mõtteid ja arutlusi teab siis keegi juba enne, kui olete lugenud neid kirjutusi, teab, mida arutate või tahaksite teada minu lättest, kust saan teadmisi neisse kirjutustesse. Andeid ja oskusi inimestele annavad Elu Ise või Tema teatud osade osad juba siis või selles ruumis, kus oskaja teeb neid õpetusi teile lugemiseks. Seda tähendab väljend: on ja õpib edasi, kui õpetab teid, armsad lugejad.

 

Sama lauset võiks kirjutada ka nii, et osav inimene õpib pidevalt, kui vaid asetub õpetajaks teistele. Nii minustki, armsad lugejad, öeldakse, et olen juba Meistri tasemel õpetaja teile. Mõned jälle küsivad, kes nii ütlevad? Sellele vastan öeldes Tema või See, kelle kohta oskate isegi öelda kas Elu Ise või Tema, keda mõned nimetavad Meistriks. Kes siis? Tema, kellest Piibelgi kasutab sõna Meister ehk Looja Poeg nimega Kristus või Jeesus Kristus, nagu ise Teda nimetan. Meistriks  nimetan vaid neid oskajaid, kes asetuvad olema selles ruumis. Aina nimetab neid Meistriteks Elu Ise, mitte kunagi Temast allpool olev Energia, Anne või Salapära. Vaid see kõige Suurem ja osavaim Energia, kellelt osavaimad saavad teada oma nime ja seda, ütleksin Andekuse ja Salapära märgiks antud Meistri sõnaga liidetud oma nime.

 

   Arutagem veel seda, millal Elu Ise annab mõnele oskajale selle nimega ühendatud Meistri liite või aukraadi? Sellele on olnud ja ilmselt hakkab olema tulevikuski täiesti lühike, kuid seda tähtsam nõue. Ehk sellest ükski inimene ei saa varem väiksematki vihjet või teadmise kübet, selleks on vaid üks nõue: oskaja peab Meistri aukraadi vastu võtmiseks valmis olema. Seda sõna või väljendit kasutab Elu Ise mitmes eri olukorras. Kuid vaid Tema teab, millal meist keegi on valmis tõusma Meistri tasemele. Isekad ja kitsarinnalisel viisil edenenute kohta Ta vaid tõdeb: aeg ei ole neile valmis.

 

   Nüüd mõned teist arutavad, mis ajal on see anne kas olla avatud või suletud mingi asja jaoks või mingile edenemisele? Sellele minul, vanakesel, ei ole veel anda teile lugejatele vastust. Vaid Elu Ise oskab vastata sellele öeldes: kes oskab, seda nimetan. Kedagi kunagi sellele tasemele ei õpetata, vaid igaühel on vaja ise õppida tõusma sellesse ruumi või tasemele oma osavate annete ja oskustega.

 

   Oskamise ja Õpetamise Seadused on aina valmis aitama igat usinat ja osavat õpilast asetuma aina uutesse ruumidesse, kui ta algul suudab avada väravad nendesse, ütleksin peidupaikadesse, kust ta suudab ise tõsta esile kas ühe või vahel mitmeidki erilisi andekuse ja salapära sarnaseid oskusi oma kasutusse. Aina, kui mõni või mitmed oskavad avada väravad neisse peidupaikadesse, tuleb õppida kasutama neid teiste olevuste aitamiseks. Kellelegi ei ole avatud neid vaid enda rõõmuks, vaid teiste abiks.

 

Kui inimene kunagi ei kasuta saadud kingitusi teiste inimeste, loomade või tundmatute olevuste aitamiseks, tema rada tavaliselt ei edene, vaid pigem võib taanduda. Need kingitused oskavad vahel sulgeda end ja asetuda jälle peitu ootama uut tõusu aktiivseks kasutuseks. Need väga tundlikult reageerivad kingid oskavad tajuda igast kasutajast, kuidas või mil viisil neid kasutatakse. Toimugu siis oskuslik või natuke oskamatumgi viis teha tööd teiste aitamiseks? Sellele igaühel ehk on ise vaja osata anda õige vastus. Minule sellele küsimusele on antud mingi eeltingimus või nõue Elult Endalt: ära kunagi võta mingit tasu teenuste eest ja aita igat abi palujat. Olen püüdnud sellest kinni pidada, kuigi vahel keegi on andnud midagi justkui tehtud töö korvamiseks. Tavaliselt olen saanud palka tehtud tööst, kui tunnen aidatava rõõmu ja tänulikkust. Olen olnud sellega rahul ja samas saanud Elult Endalt lubaduse ka tulevikus tulevast palgast.

 

    Kas oskate nüüd ise mõelda, millisest palgast Ta on rääkinud minule? Nii, tavaliselt Ta kunagi ei ava seda poolt, vaid oskab  kannustada meid aitajaid ja ravijaid kui ka muidki oskajaid tegema tööd ilma, et isegi ootaksime töö eest palka saada. Minule on natuke avatud tulevikku ja seda, kuidas Ta tasustab igat aitajat, ravijat, õpetajat, teadjat, nägijat ja isegi muidki tööd omakasu püüdmatult tegevaid ilma rahalise tasuta. Seda hoian vaid enda teada.

   Pöördun tagasi teemasse, kust avasin selle kirjutuse. Inimese ruumis on mitmeid väga erilisi ruume justkui ootamas, et me inimesed suudame avada need või neid oma kasutusse. Siis, kui oskame avada neist esimese, mõned teisedki veel peidus olevatest justkui samastuvad või tajuvad, et nüüd mõni neist on kas praokil või täiesti pärani. Nii nende ruumid on oodanud ja vahel isegi olnud natuke avatunagi ehk sinu varasemates osaeludes mõne esivanema, ütleksin avades need kasutusse igati või vaid osaliselt. Väga sageli neist esimesena avatakse selgeltnägemine ja selle järel mingi teinegi anne või oskus, mis toetab selgeltnägemist. Sageli see on kas aja või selle tumeda olendi tajumine selgeltnägemise abil. Siis seda annet nimetatakse vaid osavaks tajumiseks või selgeltnägemiseks.

 

   Minule see anne ei ole eriti tähtis, kuid oskan küll avada end siis, kui vajan selle abil mingit teadmist hoolitsetavast. Võib olla kõige huvitavam anne sellest ruumist oskab avada end, kui vaatan inimese ruumi. Ehk lähen sügavale temasse vaatama, kuidas võiksin aidata teda lahti raskustest. Väga vähestele saan minna vaatama nende sisse nii, et näen, kuidas või mil viisil võin eemaldada neist kas mõne kasvaja või asetada mingi selgroolüli või närvi uude ruumi nii, et valud kaovad. Kõige rõõmustavam on vaadata, kui Elu Ise väga osavalt teeb tööd inimeses. Ehk näha, kuidas tema Energia käitub inimese keha sees ja teeb tööd oma osaval viisil näiteks kasutades värve.

 

   Mõnele oskajaks õppinule avatakse ka oskus vaadata tulevikku. Tulevik on aina võlunud meid inimesi võib olla rohkem, kui minevik, sest on ju aina tulevad asjad olnud igaühele natuke huvitavamad, kui esivanemate läbielatu. Minule nende vaatamine on aina olnud natuke ka avavam kui minek minevikku või teada saamine, mida minu osaelud ja esivanemategi eludes on aja jooksul toimunud. Möödunud ajaline aeg võib aidata meil mõista elu ja selle kulgu nii, et oskame vältida suuremaid, ütleksin riske hakata kordama eelmiste elude vigu või oskamatusi. On ju neist igaühele siirdunud karmaline kahju, mille koormust kas hakkame tundma või osaval moel kõrvaldama, et see ei korduks mingil moel enam suguvõsa tulevaste järglaste eludes raskusena. Sellepärast ma ise tunnen tulevikkugi natuke teistmoodi kui minevikku. Tulevikku saab mõjutada vaid muutes minevikku, mitte kunagi teistpidi.

 

   Kuidas siis saame muuta mõlemaid? Õpetades ja õppides kõrvaldama möödunud oskamatuste karmalisi kahjusid  või vähendama neid algul oma ruumis ja samas, kes teab, ka teistestki neid kandvatest sugulaste vaimudest ja vahel teistestki lähedastest samas suguvõsas. Vaadake, kuidas ütlesin eelmises lauses, algul õpetades ja alles selle järel õppides. Miks nii, kas mitte algul õppides ja alles selle järel alustame teiste õpetamist? Tavaliselt küll, kuid selles pole küsimus teiste inimeste õpetamisest, vaid meis oleva osavama poole õpetamisest nii, et Ta või See algul saab meie kaudu või abil ja selle järel asetub alles meie Õpetajaks. Õpetamine siis ja selle järel õppimine alles avab lukke, millede taha pääseme vaid oma osavama poole kaudu või abil.

 

   Inimese ruumis mitte keegi mitte kunagi ei suuda avada neid lukke, millede taha Elu Ise on paigutanud või asetanud kõik, täiesti kõik, tähtsad anded ja salapärad, mida me inimesed võime mõnes eluetapis saada kasutusse või natuke esile. Seejärel hakkame kasutama neid teiste olevuste aitamiseks oskamatustest ehk karmadest lahti saamiseks. Seda ise oskan nimetada õppimise ja õpetamise salapäraks, olla aegajalt oma osavama poole õpetaja ja natuke hiljem ka õpilane või teatud aitaja, lubades tema edenemist selle kingi arendajana. Ehk algul aitab seda annet esile ja samas asetub lisama annet ja salapära teha tööd paremini ja osavamalt, jätkates kinkide kasutamist teiste aitamiseks. Inimeses nagu loomades ja paljudes teisteski olevustes on samade Seadustega seostatavad piiri tingimused, millede abil või mida järgides evolutsioonis toimub kogu arenemine. Keegi ei edene, kui ei ole ise käivitanud seda, ütleksin arenemist, vaid hakkab püsima kogu elu justkui samade karmaliste raskuste vangina. Ehk keerutab justkui samu inimelu raskusi üha uuesti ja uuesti, õppides ja arenedes natuke edasi sellest ruumist, kuhu me keegi ise oleme sündinud siia kaunile planeedile.

 

   Lõpuks jätkan natuke eelmises kirjutuses avatud õpetust, miks ma olen siirdunud uuemasse ruumi olema ja elama ajuti Elu Endaga koos samas ruumis? Ma pole siis enam vaid siirdanud osavamat poolt Tema ruumi, vaid isegi oma füüsilist pooltki ehk inimese ruumi.

 

    Miks ka seda, kas ei aita, et siirdun või olen natuke kõrval füüsilise ruumiga koos, kui osavam pool siirdub või siirdatakse elama koos Elu Endaga?

 

   Nii, see nüüdne inimese ruum, kus hoian füüsilist poolt, on mingil osaval moel arenenud kaasa selle osama poole arenguga, vaid õppides Tema abil või Tema lähedal olles justkui samal korral tajuma, tundma ja vastu võtma täiesti samu ruume aste astmelt nagu tema osavam poolgi.

 

   Mil viisil see füüsiline pool suutis edeneda, kas see ei oska mingil moel asetuda samasse ruumi, kui meis igas inimeses elav kõrgem Mina, või kas võib kuidagi?

 

   Nii, jälle hea väide. Kui olen osavasti suutnud edeneda esiteks oma osavama poole abil ja saanud tunda, kui erilisi tasemeid ja ruume avati Temale, ka minu väga raske ruum ehk inimese ruum õpib ja areneb justkui kaasa. Esiteks tajuma ja lõpuks mingi väga osavasti avanenud oskusega isegi siirduma samm sammult üha õhematesse ruumidesse ja lõpuks edeneb sinna ruumi, kus elab tema osavam pool. Ehk asetus algul samasse ruumi oma osavama poole ehk inimese kõrgema Minaga koos ja lõpuks Elu Ise siirdas samm sammult oma ruumist väga õhukesi kilde elama ka minu füüsilistesse ruumidesse. Ehk inimese kehas olevatesse elunditesse, luustikku ja igasse füüsilise keha ossa. Nii minusse liigutati samm sammult Elust Endast väga õhukesi kilde keha muutma üha õhemaks ja üha, ütleksin kirkamatesse ruumidesse. Lõpuks mina ja Elu Ise asetusime ajuti olema ühes ja samas ruumis, üldsegi mitte püsivalt, sest need inimesest siirdunud ruumid hakkavad ajuti tagasi tulema aja ja selle teise ruumi mõjutus alasse vaid sellepärast, et need vajavad edasi ajutist puudutust nende kahega, et olla elus ja kinni sellel kaunil planeedil.

 

   Üldiselt võin öelda, et väga paljud meist oskajatest ei ole veel suutnud tõsta oma füüsilist keha samasse ruumi, kus Elust Endast kasvab uus osav pool inimese füüsiliste ruumidega koos. Minule sinna ruumi viidi algul väga väikseid kilde justkui tajuma, kuidas on asetuda elama füüsiliste osadena koos Elu Endaga. Need muutused olid erilisel viisil kas väga karedatena või väga teravatena valu sarnaste viiludena mõlemas jalas. Kuidagi need teravad valud olid hetkelised, mitte kunagi kauakestvad, vaid nagu elektrilöögid, väga valusad ja alati kas ühekordsed või harva korduvad. Nende abil Elu Ise siis avas minu füüsilist keha vastu võtma Tema ruumist siirdunud väga õhukesi kilde. Need kildude sarnased löögid võisid asetuda sel viisil elama igasse füüsilise keha ossa. Inimesena ma ei osanud mõelda, et nende abil Tema ehk Elu Ise siirdab oma ruumist midagi minu füüsilisse ruumi.

 

Imestasin nende korduva esilolemise üle, kuid alles nüüd tean, mis siis kehas toimus. See muutus oli astmeline ja ajuti isegi valuline, kuid mitte kunagi liiga raske tunda ja võtta vastu. Inimese keha füüsilised osad siis suudetakse õhemaks muuta, seda õhendamist ükski inimene kunagi ei taju, vaid mingit moodi oskab tunda nii nagu eespool rääkisin. Tajumine ja tundmine ehk on jälle teile lugejatele natuke kahtemoodi asja või õppimise eri tasemeline kogemus või tajumine. Inimese kohta võidakse öelda, et taju ja tajumine on mingi keemia, mida keegi hästi ei oska inimese ruumis avada teile, te hakkate vaid vastu võtma. Kogemises see keemiline osa on natuke õhemalt ja füüsiline pool taas näitab olevat tugevamalt esile tõusnuna justkui määrav pool.

 

   Nii minul vanal Erkkil on vaja suuta veel asetuda sellisesse ruumi, kus pole kedagi ega midagi sellist, mida olen olles füüsiline inimene ehk vana Erkki. Kuhu siis olen siirdanud oma vanad ruumid? Vastan jälle osaval moel öeldes kõrvale. Esile on asetanud End Elu või osa Tema ruumist. Ega inimesse või temast avatud ruumi ei saa siirata kõike Elust Endast, vaid sellesse asetub killukese killu õhuke kiu taoline Energia. See Energiaks nimetatu osakese osa Elust Endast suudab olla minust avanenud ruumis nii, et inimest pole siis üldsegi esil, on vaid see eespool mainitud osa Elu Enda ruumist avatuna ja esil. Kui kedagi ei ole enam selles ruumis meenutamas inimest, kas võiks siis öelda, et inimene on siirdunud kõrvale või kas oleks parem öelda: ta on kõrvaldatud kõikide osadega? Võib olla natuke muulgi moel väljendudes, inimest ei ole enam mitte sõna tavalises tähenduses, vaid ta on sulandunud Elusse Endasse või Tema väga, väga õhukesse kiusse.

 

Sellesse olemise ruumi siis õpetatakse mind asetuma üha sügavamalt ja sügavamalt, et minu oskamise tase asetuks elama ja olema üha sagedamini Temas ja Tema minus. Lõplikku sulandumist Elu Endaga pole mul põhjust asetada oma inimese ruumi, vaid oskan olla edasi ka kinni nii nimetatud vana Erkki ruumis, et füüsiline keha suudab edasi elada sellel väga erilisel planeedil ka normaalse vanakesena nimega Erkki.

 

   Nendesse väga erilistesse kogemustesse siis olen siirdumas juba ajuti või isegi nii, et mind tõeliselt enam ei tunnistata füüsilise inimesena, vaid kirkuse ruumis, kui asetun olema ja elama sellesse uusimasse ruumi ajuti või siis, kui Elu Ise lubab mul asetuda oma olemise ruumi ehk kirkusse hetkeliselt. Oskamise ja Õppimise Seadused on sellesse ruumi asetudes aina mingil moel kindlustamas ka minu tagasitulekut ehk asetumist jälle vanakese ruumi. Kui asetun sellesse uusimasse olukorda, siis ma ehk enam ei õpeta teid nende kirjutustega, vaid õpin ise ja, kes teab, oskan veel rääkida midagi täiesti muud tulevasest tööst selles ruumis, kuhu ma pääsevat väga, väga lähemal ajal. Täna ma ei tohi rääkida tulevasest tööst rohkem.