Pühapäeval,
10.novembril 2024 kell 10

Vaata ja osale uuesti

Videomeditatsioon nr. 209, 10.11.2024     Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 29.10.2024: „Armastus ja rõõm toovad igast olevusest nähtavale puhta ja väga erilise ruumi ning vahel isegi kasutusse.”

   Mõnele kaaskulgejale mina, kes oskan asetuda olema ja elama sellises ruumis, kuhu pääseb kaasa Elust Endast väga suur ja väga tugev kild, olen siis natuke inimene ja samas ka uudne olevuseks tõusnud elu vorm.  Selles olukorras kogete alul mõnda teist ruumi enne, kui hakkate koos tajuma, millise ande ja salapäraga Elust Endast see Energia ja Anne siirdatakse teisse või ühendatakse teie oma ruumiga. Minusse seda Energiat ja Annet siirdus aste astmelt, mitte väga kiiresti, vaid järk-järgult. Nüüd oskan juba rääkida ja õpetada teisigi oskajaiks õppinuid vastu võtma omaks sama ruumi. Alustan algusest nagu tavaliselt, kui asetun õpetajaks, armsad lugejad.

   Inimeses elab peidus palju väga osavaid ruume. Mõned neist ei ava end kunagi, kui te ei suuda mingil uuel viisil õpetada neid tõusma teist abiks ja vahel isegi suureks rõõmuks. Minule peaaegu neist kõigist on tulnud nii suurt abi kui ka natuke muudki. Mida muud? Selle juurde pöördun tagasi selle kirjutuse viimases osas.

Alustan sellest, mida te peate nii rõõmuna kui ka, ütleksin juba teie oma oskuste täiendajatena. Sellistena siis, milledest saate või saaksite aina väga suurt rõõmu ja tuge oma oskustele edenemisel vaimsel rajal. Mina tunnen nende avanemisi siis peamiselt väga rõõmsate ja väga huvitavate kingitustena või vahel  isegi väikeste imedenagi. Kuid mitte alati. Vahel tajun või tunnen muudki. Loetlen nüüd neist mõnda, mitte veel kõiki, natuke hiljem hakkate lugema neist andeist ja salapäradest, olles ühinenud Elu Endaga.

   Alul asetuge väga sügavasse vaikuse ruumi, hingates viis korda aeglaselt diafragma alapoolsesse ruumi ja välja hingake suu kaudu ja alles selle järel alustage nende loetletute, ütleksin annete ja kinkide lugemist.

   Alguses vahel mina tajun juba inimeste mõtteidki. Tõsi, väga vähe ja piiratult. Neid sain siis väga harva, siis kui tundsin neid isikuid heade sõpradena. Kui mulle anti anne kuulda ja tajuda vahel mõnede sõprade kogetud inimeste mõtteid, need sõpradeks end nimetanud tegelikkuses seda üldsegi ei olnud, vaid olid midagi muud. See kingitus siis valis välja mõningaid lähedasi sõpru lähedalt kaugemale või ütleksin ära.

   Teist erilist annet pean väga tähtsaks kingiks. Selle avades end sain uuel viisil tunda, mida oskan teha ja mil viisil suudan ise seda avada edaspidi paremaks ja isegi nii, et see suudab edaspidi ise areneda kasutusse. Nüüd sina, kes võid isegi juba olla avanud selle ande, oskad oodata samasugust arenemist, mida tunnen ise selle ande arenedes paremaks ja paremaks. Esimesena tajun, kuidas oskan õpetada inimesi, kuigi mitte kunagi pole isegi õppinud seda asja ega arutanud seda. See anne siis avas esimest korda end ühel üritusel, kus väike rühm vestles sellest asjast omavahel. Mina liitusin vaid sellesse keskustellu justkui automaatselt ilma, et oleks osalenud seal varem. Minule siis anti kuskilt sellesse vestlusse teadmist ja mina vaid vahendasin teadmise rühma liikmetele automaatselt. See kingitus areneb minus edaspidi igal kohtumisel, kuhu need samad inimesed kogunevad vastu võtma teadmist kust kunagi. Nüüdsel ajal hoiame seda rühma väljaspoolsete eest suletuna.

   Kõige erilisem kingitus oskab tulla minust esile, kui hakkan aitama ja isegi ravima inimesi. Siis minusse asetub väga erilise andega see sama Energia, Anne ja Salapära nagu teistessegi suletud rühma liikmetesse. Saame igaüks sama moodi Elust Endast mingi tasemelist Annet ja Salapära teiste abi palujate aitamiseks. Sageli tunnen ise oskavat juba rääkida nende haigustest, valudest midagi ja samas ka kõrvaldada neid kas täiesti või mingil moel kas vähendada või leevendada. Kuid mitte veel kõigist. Miks, kui kuidagi saan teha midagi igaühele? Seda minule ei taheta rääkida täpsemalt, vaid vähehaaval. Selleks põhjuseks sageli on, et antud ravitav end ise avaks.

Siis Tema või See, kes on tegelik abi andja, tahab esiteks, et see aidatav õpiks ise midagi selle vaeva või haiguse kaudu. Alles selle järel antakse tõeline abi, mitte varem. Sageli seda abi antakse justkui näidiseks kas hetkeks või vahel paariks päevaks, kuid selle järel vaevad või haigus tavaliselt tulevad abi palujale tagasi, et ta hakkaks ise õppima midagi selle raskuse kõrvaldamiseks. Seda dilemmat või väga erilist spiraali siis antakse vaid selleks, et Elu Ise ootab alul midagi ka ravitavalt selle raskuse kõrvaldamiseks. Minule Ta tavaliselt ei räägi tõelist põhjust, miks seda vaeva või siis tõelist põhjust ei kõrvaldata kohe. Ta oskab Ise reguleerida abi igale vajaduse järgi.

   Sageli oskan tajuda, mis hakkab toimuma lähitulevikus.  Kuigi tulevik alati ei toimu täielikult. Ehk just nii ja siis, kui seda antakse mulle mingi eelteadmisena. Sageli Elu Isegi ei oska öelda väga täpselt, mis millalgi hakkab toimuma, vaid räägib tõenäolisest  tulevikust. Oskamise ja Õppimise Seadused on aina avatud ja väga abivalmid rääkima isegi tulevastest asjadest, aina on olnud ja hakkab olema ka teistsuguseid juhtumeid, millised võivad muuta tulevikku sellel kaunil planeedil. Mulle ja mõnedele lähedastele rühma liikmetele Elu Ise on avanud natuke selle maagi tulevikku.

Soome ja kogu Põhjala suveräniteet on avatud nii, et püsime rahus ja iseseisvate riikidena igaüks, kuigi suur riik naabrina ohustab ja püüab kõigutada rahu seal, kus tal endal paistab olevat suur huvi ehk kõigutada iseseisvust. Oskamise ja Õppimise Maagiad siis on väga kindlad rahuliku tuleviku suhtes. Kuid kas need ennustatud tuleviku nägemused lõppude lõpuks peavad paika? Selles sinul ega ühelgi lugejal ei tuleks kunagi kahelda, vaid püsida lootuses toetamas, olles lahti väikseimastki hirmu killust. Hirm ja mitte uskumine, on see siis kellest tahes alguse saanud, on aina takistuseks igas asjas, mida inimesed kardavad.

Sellepärast sinul, minul ja igal sellegi kirjutuse lugejal tuleb püsida väga lootusrikkad rahu püsimises nii, et keegi ega mingi energia ei suuda tulla selle ennustuse teele, seda teistsuguseks muutma. Vaid väga suur usk rahu säilimisse nii Põhjalas kui ka mujal Euroopas siirdub ja suudab asetuda vastuseks sellele, kelle nime kellelgi poleks kunagi põhjust esile tuua. Teda ma ise aina hoian seal, kust Elu Ise püsib hoolikalt eemal. Ehk sügavaimas ruumis, mida me igaüks kanname sees – väga eriline, väga ilge mustast mustem ruum. Hoidke see aina peidus ja ära igast elu hetkest.

   Miks minust siis jälle avasid end sellised osavad hoiatused tulevikust. Kas juhtub veel see, mida me inimesed ei taha  juhtuvat endale ega ka teistele olevustele? Sageli juhtub, kui sellesarnased juhtumid avavad end, millest nüüd informatsiooni vahendid iga päev räägivad. Kas siis oskame olla koos rahulikena või kas tunneme hirmu? Seda keegi meist ei oska veel kindlalt öelda ega ennustada, vaid mingit viisi hakkame hoidma tõena, mis võib kas juhtuda või ei juhtu. Elu Ise võib vaid jälgida inimkonna edenemist, kuid mitte kunagi ise ei hakka seda muutma ega tegema takistusi, kuigi tunneb küll suurt hoolt ja kurbustki, kui need nägemused saavad tõeliselt toimuvaiks. Kas on siis just praegu näha kurba ja hävitavat tulevikku? On tõesti. Kuid kunagi, mitte kunagi, meie inimeste koormat pole antud kellelegi sellisena, et Valgus poleks näha. Valgus, mis oskab alati hoida ja kaitsta sellesse uskujaid, on ju väga lähedal ja isegi väga kirkal viisil avanemas, ütleksin takistamas varjude lõplikku muutumist endisest mustemaks või ainagi tumedamaks.

Nii võin ise öelda ja kirjutada, kui vaatan tulevikku ja seda, kuhu inimkond on siirdumas järgmistel kuudel. Lõplikku rõõmu ja rahu sõnumit ei saa veel vaadata oma inimelu ajal, kuigi ei oleks nüüdseski inimelus jäänud kuigi palju aastaid. Olen liikunud juba natuke mujale ja jälgiksin sealt tulevikku teistsugusest ruumist kui olen praegusel hetkel.