Pühapäeval,
17.novembril 2024 kell 10

Vaata ja osale uuesti

Videomeditatsioon nr. 210,  17.11.2024    Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 5.11.2024: „Vahel avan muudki kui vaid oma ruumi.”

    Olemise ja oskamise ruumides meist inimestest avavad end aina mingi tasemelised oskajad. Või peaks ehk ütlema nende kaudu saame tunda ja tajuda uusi ja vanugi andeid tõstmas meist end kasutusse. Endal tunnen, et on avanenud mitmeid selliseid oskusi, milledest ei ole selles nüüdses inimelus kunagi olnud vähemalgi määral teadlik. Need vaid avasid minu anded ja isegi mingid salapärad ilma, et oleksin otseselt teadlikult mingit viisi mõjutanud nende esile tõusu. Kas nad olid avanud end ilma minu arenemiseta vaimsel rajal? Oletan, et ei. Nii olen olnud eriti tänulik ja isegi usin õppima aina uut ja enne kogematut arengus just selles, mida kunagi olen ise suutnud avada oma oskusega.

Minule kõik uus ja varem kogematu tähendab vaid arengut, kuid mitte kunagi midagi sellist, mida ei tahaks isegi õppida tegema või osaval moel mõista, vaid mingite peidus olnud annete ja oskuste avamisteks. Mitte kunagi ma ei ole pettunud või vähemalgi määral tundnud, et olen saanud mingisugust kahju nende oskuste avanemisest kasutusse. Olen siis nii rõõmuga kui ka tänulikkusega aina võtnud need omaks ja samas õpetanud neid arendama end, kasutades neid teiste inimeste ja natuke ka mingisuguste, ütleksin meile nähtamatute oskajate avamiseks kui ka edasi end õpetavateks olenditeks. Nüüd paljud teist lugejaist võivad hakata mõtlema, kas olen kunagi rääkinud neis kirjutustes, kes on need nii öelda muud olendid, keda jälle nimetan?  Vastan öeldes lühidalt ei. Kuid selles kirjutuses avan teile lugejatele midagi neist ja nende ruumidest sellist, millest keegi inimene ei teadnud üldse midagi, vaid pigem on kujutlenud need vaid mingiks huuhaaks või huuhaast tõusvateks teaduse ja oskuse vastaskohtadeks.

   Kui aeg, selle mingid muudki olemise ja oskamise anded ja oskused juba oskavad end avada, siis meis inimestes toimub väga kummalisi ja samas väga erilisi asju. Ehk siin kirjutuses võin juba avada, milliseid muidki osi aeg on hoidnud endas peidus, kui vaid seda nimega nimetamatut musta väga ilget ja ohtlikku olendit? Aeg siis kannab muidki olemise ruume endas ja samas kasutab või  on kasutamata neid meie muude olevuste rõõmuks või mureks. Paljud neist on täiesti erilised ja mitmel erineval moel ka eriti, eriti andekad arenema ja edenema oma oskuse tasandil. Kuid nagu aina muudeski asjades ka neist osa on väga ohtlikud või eriti ebameeldival moel kiuslikud paljudele neid kasutanutele, olid need siis inimesed, loomariik või taimeriiki kuuluvad olevused. Vaid kiviriiki kuuluvaid nende anded ja oskused ei suuda mingit moodi mõjutada.

Avan nüüd mõned neist teile teadmiseks ja isegi kasutamiseks siis, kui avate ühenduse nende olemise ruumidesse. Tavaliselt ma ei õpeta teile midagi sellist, millest saaksite mingit meelepaha tunda, vaid nüüdki räägin või avan vaid sellist teadmist, millest kellelegi lugejale mitte mingil viisil ei või tulla väiksematki meelehärmi, rääkimata siis ohust.

Aeg kannab neid peidus ega ava neid mitte kellelegi, kui me ei oska ise avada nende ruume või nende uksi, millede taha aeg on osanud need osavalt peita. Millal me suudame avada nende olendite või ruumide väravaid? Alles siis, kui oskame ise lahti olla nii ajast kui ka sellest väga eri tasandilisest oskajast, kelle nime ma kunagi ei ütle, vaid nimetan seda aina vaid mustast mustemaks. Siiski need küsitavad väravad või uksed on tavaliselt kinni. Kuid üldsegi mitte igaühele, vaid neile, kes teevad sellist tööd, milles ei ole tõelist rõõmu ja armastust. Ehk kus keegi ei tunne väiksematki rõõmu ega armastust esile tulemas kellelegi töö objektile, vaid pigem täiesti muud. Kas oskate nüüd aimata, kuidas ise oleksin avanud mõne neist olenditest ja isegi arenema ja edenema omas olemises?

Kas võite mõelda, et kui oskan aidata teisi olevusi, neis avaneks samas ka mingi tasemelist rõõmu ja armastust isegi minu vastu? Vaevalt mõni teist nüüd mõtleb midagi muud kui tänu, sest ega keegi aidatavatest tõeliselt ei tunne väiksematki armastuse tunnet tavaliselt aitaja suhtes, vaid ehk Tema suhtes, kes on aina see tõeline Aitaja. Tõelist Aitajat siis osatakse vahel armastada ja samas ka rõõmustades tajudagi, aidatav tunneb, et on saanud abi isegi natuke või hetkekski oma raskustele. Millal ka abi vahendaja või siirdajagi võib saada aidatavalt osaliseks natukese või vahel natuke rohkemgi seda sama armastus tunnet nagu Elu Ise?  Nüüd saite natuke sellise küsimuse lahti hammustamiseks, mida paljud veel ei suuda avada või millele ei oska anda õiget vastust. Ehk sina, kellele olen täiesti tuntud nii öelda õpetajana, suudad öelda, et siis, kui inimest enam ei ole, esil on vaid üks ja sama Energia, Anne ja Salapära. Ehk inimese oma ruum on hakanud ühinema Elu Enda killustatud Energiasse, olema üks ja sama selle killuga.

Siis minnakse tagasi tõelisse oskajasse, kellele neid tundmusi mitte kunagi keegi pole avanud, vaid just siin kõnealuses raviolukorras või abi siirdamises on mingil viisil siirdunud ka prooviks. Kuidas see väga eriline olend või osav, ütleksin ruum, siis tajub neid tundeid ehk esiteks rõõmu ja siis armastust ravitava suhtes? Kas toimub temas olevas ajas mingi astmelist liikumist nende tunnete tõttu just nii, et mõni ruum ajast tajub ja tunneb midagi neist tundeist? Jah, just nii. Esiteks aeg tajub ja selle järel ka temas või seal olevad väga erilised ruumidki saavad mingi astmelisi tundmusi nii rõõmust kui ka armastusest.

Kas oskate nüüd arutada, mil viisil ja kus siis teie oma oskus on? Või kuhu see anne aitab, mis on teisse asetunud tunne või kas on võimalik sellele isegi vastata? Nii, ega päris inimest enam siis ei ole, vaid esil on see eelpool nimetatud väga osav ruum, kus on vaid üks väga väike kild inimest ja veel väiksem kild Elust Endast ühinenuna üheks ja samaks Energiaks.

Nii, ei ole enam mingit ruumi ega paika, kuhu anne aitab või asetab end, on vaid see eespool mainitud ruum, kus on ja oskavad olla need kaks täiesti erinevat olevust koos ja samas ilma tõelise ruumita. Ja kui ajalgi ei ole sellesarnast ruumi ega sel uuel oskajalgi, millest nüüd oskame juba avada natuke midagi, need kõik siis justkui tajuvad ja tunnevad nende kahe tunde avanemisi iseendas. Nii inimesest tõusnud tunded võivad siirduda alul aja kaudu ka sellesse uude aja osavasse ruumi ilma, et keegi takistaks nende mõjutamist mingit viisi.

Kuidas sina armas lugeja oskad nüüd õpetada seda aja uut oskajat tajuma nii rõõmu kui ka armastust nii, et siit avaneks ka sinule mingit uut annet ja salapära ehk mingi tasemelist oskust? Ja milline see oskamine tavaliselt võiks olla, kui seda avaneks kasutusse?

Pea meeles, et aeg lubab sellesse ruumi küll neil kinkidel või annetel siirduda, sest aeg siis ei ole selles kujus, kui tavaliselt nii öeldud normaalsetes ruumides olevates inimestes, vaid see on muutunud täiesti uudseks ehk avatuks ja väga tahtvaks muutuda ka isegi. Kas oskad vastata, millal sinustki võib tulla sellesarnane aitaja, ravija või mini muugi oskuse kasutaja, et isegi aeg ja selle üks uutest osadest avaneb ja siirdab need kaks tunnet sulle tajutavaks?

Nii, mina ehk vastan, sest ega kõik oskajadki hakka kunagi tajuma neid kahte sügavat tunnet aidatavatest, siis veel nende abil avama aja mingit ruumi oma rõõmuks ja osavaks tundeks Armastuse Energiast aidata algul inimest või mingit muudki olevust ja lisaks sellele saada ka tunda, kuidas aegagi võib mõjutada. Võti selleks on alati olnud ja on täielik ühinemine Elu Endaga või Temast  killustunud ossa. Ei ole väiksematki teist võimalust mõjutada aega või minna selle mingisse oskavasse ja õppivasse kildu või osasse, kui rõõmu ja armastuse kaudu, tuues seda esile algul mõnest aidatust ja alles sealt nii aja kui ka selle osade abil tagasi omagi ruumidesse.

Selle siirdumise salapärast abi keegi meist inimestest  kunagi ei ole suutnud siirata ajast väiksematki rõõmu ega armastuse tunnet tagasi endasse teisiti, kui aidates esiteks teisi aidatavaid lahti nende raskustest. Alles siis ka inimese ruumgi lahkub ja Elust Endast siirdub mingi osa meisse tundma ja tajuma kaasa, ütleksin tooma rõõmu ja armastuse tunnet koos aidatavaga. Ja samas ka Ajastki avavad end erilised ruumid, millest ehk kõige tähtsam on igavene rõõm armastada tööd ja olla teistele vahel õpetaja, vahel aitaja ja sageli vaid ravija ilma väiksemagi isekuseta tahta töö korvamist või kinki kelleltki.

Nii oskan jälle arutada ja rääkida natuke uuest ruumist olla tõeliselt avatud oivaline aitaja, oivaline ravija ja aina teatud viisil ka õpetajagi, kuigi kõik, täiesti kõik, kingid tulevad vaid Elu Endast ja Tema ruumidest.