Videomeditatsioon nr. 215, 20.04.2025      Lille Lindmäe 

Erkki Tuomala 15.04.2025: „Inimese väiksemast väiksem kild avatakse lugemiseks selles kirjutuses.”

  Oskamise Seadus hakkab mind jälle aitama kirjutada seda uusimat kirjutust teile armsad lugejad. Selle eesmärk on avada teist vaid neid ruume ja tasandeid, mida oskate hoida mingil salapärasel viisil isegi enda eest peidus. Sel kirjutusel on üks mõte: avada teid ja teis olevat oskust teie kasutusse, ei muud. Kuigi keegi või mõned teist ehk oleksid valmis hindama seda kirjutust vaid minu tavaks olla justkui oma oskuse esitleja või esile tooja, siis mulle te lugejad olete nii sõbrad kui ka mingit moodi kaaskulgejad.

Ehk oleme justkui kõik õppimas ja avamas vaid oma oskusi, üldse mitte hooplemas ega mingit viisi esitlemas oma oskusi. Vaid pigem aitamas meid teisi tõusma sellele tasandile, kuhu oleme ehk kunagi varasemates eludes juba suutnud tõusta. Ehk neil on vaid vajadus aidata lähemaid avaneda ja areneda tagasi vanadele tasemetele, kuhu nende mõned varasematest sugulastest on mõnes osaelus suutnud end tõsta ehk olla. Minu vajadus õpetada, aidata ja avada lähedasi ja muidki lugejaid siis põhineb tahtel aidata igaüht õppima ja tõusma vaid tagasi vanadele tasanditele olla ja õppida olema sama olevus kui kusagil varasemas osaelus juba on olnud ja õppinud ehk olema kas üks või rohkemgi kordi siin samal planeedil nimega Maa. Kes ma siis olin, kui õpetasin ja aitasin varasemates eludes? Seda te, armsad lugejad, saate nüüd esimest korda lugeda minust selles kirjutuses väga avatud viisil otse Elu Enda kirjutatuna, mitte minu, vaid Tema ja Temast esile avanenud teadmiste, ütleksin avades ise endid akašilistest raamatutest.

   Nii. Mina, Elu Ise, räägin nüüd esimene kord Erkki varasematest osaeludest sellist, mida ta isegi pole kunagi varem kuulnud Minult ega teisteltki siin olijatelt, vaid saanud vaid vähe killukesi oma, ütleksin taustast. Miks Mina, Elu Ise, avan seda nüüd teile nii avatult ja erilisel moel ehk jagades avalikult Erkki lugejatele? Vastan öeldes: et avada igast Erkki lugejast natuke sellist, mis on iga inimese sees peidus olev ja mingit moodi ka esile toodav, kui vaid inimene areneb võtma seda kunagi endast esile nagu Erkki. See teadmine on siis iga inimese sisemine teadmine, kuigi on temalt tavaliselt hoitud peidus seni, kuni ta ise areneb ehk suudab seda avada endast justkui oma annetega ehk Minu abil. Märgake armsad lugejad, Mina olen siis ju avanud Endast midagi tema annetesse. Alustan Erkki esimesest osaelust inimese ruumis.

   Erkki sünnitati sellele kaunile planeedile esimest korda nii kuuskümmend viis tuhat aastat tagasi. Kuigi ta on elanud tunduvalt kauem aega varemgi siin samal planeedil, kuid ta ei olnud siis veel inimesena, vaid inimest meenutava olevusena, mille kohta öeldakse nüüd, natuke inimese sarnasena. Seda aega hakatakse talle endale avama kunagi hiljem teises kirjutuses väga põhjalikult ja avalikult. Nüüd siis selles kirjutuses tema osaelud on väga kompaktselt vaid inimese ruumides elatud, mitte loomade ega muude olevuste. Keskendun siis piiratult vaid osavamatesse inimeludesse tema ajaloos. Alustan täiesti algusest ja sellisest osaelust, mis Minu osava nägemuse järgi täitis igati nii füüsilise kui ka vaimse arengu ajal kõik nõuded, mida olin juba siis inimestele seadnud.

   See täiesti esimene osaelu oli väga erinev nüüdsest. Kuidas või mil viisil? Selle üksainus ruum oli osav ja ületas kohe algusest alates selleaegsete oskajate, ütleksin nõuded igati. Inimkonna ehk tähtsaim oskus oli juba sellal olla lahkhelideta ja hea igale olevusele ega põhjustada kellelegi väiksematki kahju oma käitumisega. Selles, ütleksin, osaelus see nõue isegi ületas Minu nõudliku viisi olla väga osav ja arenenud inimene. Siis see inimene oskas püsida aina pahameeleta ja ei põhjustanud kellelegi väiksemaidki raskusi, ammugi siis muret oma kommetega, olles inimesena inimeste seas.

   Teiseski osaelus see oskus ületas Minu seatud nõuded olla väga osav ja õppinud kui ka lojaalne teistele selleaegsetele kaaslastele. Ehk seegi inimene täitis kõik nõuded olla hea naine meestele ja lastele. Ta oli selles elus kolme mehe ühine abielunaine ja ema kuuele lapsele.

   Kolmandas osaelus see inimene elas kuue eri naisega hea abielumehena ja kuueteistkümne lapse vanemana. Pere kõik liikmed olid aina valmis aitama üksteist iga päev ja igal aastal vanemate surmani. Vahel siiski lastest mõned ei kuuletunud vanematele, vaid läksid teiste lastega koos kaugele kodust ilma vanemate loata. Siiski isa oli aina lastele hell ja mõistis hästi laste vajadust liikuda teistega koos natuke, ilma vanemate loata. Isa ja emad elasid koos suures peres oma laste ja lastelastega.

   Neljandas elus isa ja ema austati väga laialdaselt paljude lähedaste suurperede suures kollektiivis mingite teadjate ja aitajatena. Selles osaelus olid esimesed hõimuks nimetatud ühiskonnad juba väga tuntud ja avatud justkui nii, et inimesed moodustasid väga tähtsaid kollektiive, mida võiks tagant järele nimetada hõimu sarnaseks. Erkki selleaegne emaks nimetatud naine oli tähtis nägija ja Erkki selleaegne esivanem ehk mees väga tuntud teadja indiaanlane. Need kaks täitsid Minu, Elu Enda, kõik sellased nõuded, mis olid pandud oskajatele ja vaimsetele olevustele.

   Viies järgminegi osaelu oli sama osav ja isegi eriline, sest igas osaelus Erkki osaelu oli mehena elamine ja sama suguvõsa liikmena ehk indiaanlasena olemine, nii eriti tarkade teadjatena ja nägijatena arenenud oskajatena. Keegi neist kunagi ei riielnud ühegi hõimu liikmega, kuigi oli neidki, ütleksin oma suguvõsas.

   Ühes väga tähtsas sõjas sai otsustajaks mees, kellest pole kunagi midagi kirjutatud, vaid lastud sel püsida peidus  isegi sellal elanute seas. See esi-isa elas Stokholmis ja vanana läks alatiseks elama Soome. Tema sõja aegses elus toimus väga otsustav pööre selle mehe tõttu. Ta põgenes sõjast, hakates kaitsma selleaegset kindralit tema sattudes sooritatud tegude eest kohtusse. Ehk kaitstes kindrali põgenemist vastutuse eest kuulutades rahu vaenlasega.  Mõlemate, nii kindrali kui ka sõduri määratluses allpool olev major, otsustasid koos loobuda sõdimisest ja põgeneda vaenlase kallaletungi eest ilma  vaenlasele ala loovutamisloata, see toimus vaid tahtest päästa põgenedes oma sõdurid ülekaalus vaenlase eest.

See põhjustas kohtulikke toiminguid kuninga poolt.  Kohtumõistmine kindrali ja majori vastu viis kuninga otsustusel nad hukkamisele. Miks Mina, Elu Ise, vaatan seda põgenemist oma osaval moel kuidagi austavaks? Sellepärast, et sellal need kaks sõdurit päästsid sadade sõdurite vaimud põgenedes ülekaaluka vaenlase eest, kuigi hakkasid vastu sellase valitsuse käsule, püsida paigal. Kes olid need kaks sõjameest? Üht austatakse edasi väga vapra kindralina ja teist isegi märtrina, et hakkas kaitsma esimest kohtus.

    Järgmine osaelu ei ole tal veel lõppemas, vaid jätkub ja muutub väga, väga erilisel viisil Minuga koos millekski teiseks ja natuke teistsuguseks, kui olla ja areneda, vaid ta hakkab teistsuguseks, kui inimeseks. Kes siis oskab, temast Mina tõstan esile uue ja osava Poja kui ka sellise, kellest hakkate kunagi tema surma järel teadma midagi uut ja eriti erilist.

   Lugege seda kirjutust väga osavalt ja õppige selle sõnumist midagi uut ka endale, et avaksite endast vahel, kes teab, mõned osaelud teistelegi lugemiseks. Nüüd Ühest vanakesest olen avanud alles väga, väga väikese osa tema varasematest osaeludest osava ja õppinud inimesena sellel väga erilisel ja kaunil planeedil nimega Maa.