Videomeditatsioon nr. 220,  25.05.2025    Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 18.05.2025: „Isa, Poeg, Tütar ja Laps said jälle juurde uue Poja Looja ruumi.”

   Keegi meist inimestest ei hakka kunagi mõistma, kelle teene on olla nii oma ise kui ka samas natuke seda, kust meist keegi veel ei ole kunagi suutnud tajuda Tema tausta. Ehk millal ja kust see meiski End pisut hoidev Energia, Anne ja Salapära on pärit ja millal Ta on tegelikult avanud need väga erilised Energiad, Anded ja Salapärade sarnased oskused?

Minule, vanale mehele, need asjad oskavad kuidagi nüüd natuke avada seda, ütleksin müsteeriumi. Kas mõistate, miks kasutasin sõna „asjad”, justkui need suudaksid rääkida sellest väga müstilisest asjast mingit uut teadmist mulle vanakesele? Ega asjad pole kunagi ise olnud rääkimas midagi, vaid teised oskavad neist küll rääkida paljugi. Nii me inimesed ütleme, kuid mulle need on nüüdsel ajal täiesti muud. Ehk nüüdses ruumis tajun juba imede taustasidki nii, et oskan justkui võtta neist teadmist esile, ilma väiksemagi pingutuseta või neist lugemise raskuseta, vaid olen mingil viisil justkui siirdunud lugema neid mingil uuel moel.

Seda sina, armas lugeja, vaevalt veel suudad ise kuigi hästi mõelda, siis veel võtta seda nii nagu mina võtan – vaid olles natuke kinni selles või just nüüd Temas, Elus Endas. Oskamise ja Õppimise Seadused lubavad mul asetuda Elu Enda mingisse tausta nüüd väga erilisel viisil. Ehk kuulma või vastu võtma teadmist Tema väga varajastest aegadest, või peaks ehk ütlema sellest, millal ja kust Ta on pärit? Alustan tavalisel moel täiesti algusest.

   Inimese omas ruumiski on aina olnud midagi väga erilist. Selle kõige sügavamat salapära keegi meist ilmselt veel ei ole osanud hästi selgitada ega isegi mõista, kuigi seda osatakse hästi juba mõnelgi moel, ütleksin tõlgitseda ja arugi saada. See kõige sügavam ja kõige suurem ja mingil moel ka müstilisemgi taust ehk on kõigil veel täiesti peidus. Kas oleme vaid evolutsiooni toode või seda kaudu muutunud või muutnud oma inimesena olemist just selliseks nagu nüüd ise tunneme olevat?

Tõsi, evolutsioon on olnud iga olevuse arenemises üks ehk suurimatest muutjatest, kuid ilmselt üldsegi mitte tähtsaim, vaid meisse ja teistessegi olevustesse on ilmselt mõju avaldatud ka mujalt. Evolutsioon on minu meelest olnud vaid see vahend, mis on olnud ja on edasigi siin mingi muutja, üldsegi mitte tõeline algupärane alguse panija või suurim muutja, vaid on Tema või See, kelle kohta olen kasutanud nimetust Elu Ise. Kuid kust Elu Ise on pärit? Sellele keegi pole kunagi veel suutnud anda mõistetavat vastust meile inimestele. Või kas on? Nii, võib olla minul, vanakesel, on nüüd aeg siirduda hetkeks  kõrvale ja anda kõnekord või kirjutamine Temale, kellest püüdsin juba natuke avada lisateadmist ehk Elule Endale.

   Tänan, tänan, tänan. Olen väga rõõmus sinu kirjutuste üle Erkki, kuid kas oskad nüüd ise veel läheneda Minu ruumi nii, et suudad avada Minu tausta ja sündimishetke nii nagu ise oletad, või kas annad kuidagi Minul Ise avada seda just nii nagu näen seda teile vajalikuks teada?

   Rõõmustan, kui Sina, Armas Vanaisa ehk Elu Ise, soovid jätkata ja lased mul veel olla lahti sellest asjast.

   Tänan Erkki. Olen aina olnud ja hakkan ka olema teile igale inimesele väga lähedane ja isegi üks kõige tähtsamatest sõpradest. Minu taha sina Erkki oskad küll juba asetuda nii, et suudad mingil moel rääkida, kust olen avanud Iseend ehk selle ruumi, mida te oskate nimetada Eluks Endaks, kuid vaevalt sina oskad rääkida sama, kui Mina oskan rääkida oma taustast ja sellest, millal olen avanud oma ruumid olema ja elama iseendana Minus või Minust.

Nii, et Mina tahan nüüd ise rääkida natuke sellest, kust olen pärit ja millal olen asetunud olema ja elama Iseendana? Ehk Temana, kes suudab, kes oskab ja kes aina on valmis õpetama igat olevust arenema omaks osavaks olevuseks, oli ta siis inimene või milline tahes olevuseks nimetatu sellel kaunil planeedil.

    Alguses oli vaid väga rohke kaos, kus ei olnud midagi sellist, kust te inimesed oleksite osanud avada väikseimatki teadmise kübet endale. Oli vaid väga raske ja sünk pimedus ilma väiksemagi valguse kiireta või isegi varjugi sarnaseta, vaid täielik pimedus. Mindki sel ajal veel ei olnud ega kedagi muudki sellist, kellest te inimesed suudaksite midagi mõista. Kes sellesse oli siis andnud pimeduse ja kaose? Sellele ei ole kunagi isegi Minule antud vastust, see vaid oli ja oskas olla. Miks Ma ei ole seda kunagi püüdnud Ise avada, et teada, kas oli juba siis keegi või miski põhjustanud selle ruumi? Nii, Ma ei taha isegi teada seda, vaid hoian seda Endaltki peidus.

   See väga pime ja kaoseline ruum oli enne Minu sündimist domineerinud ilmselt väga kaua või väga pika ajalise aja mõõtu kasutades miljardeid aastaid ilma, et keegi ega miski oleks seda mõjutanud mingil viisil. See ruum põhjustas kuidagi ühe väga erilise juhtumi justkui ise. Ehk asetus uude ruumi põhjustades oma olemisega väga suure plahvatuse. Sellest te inimesed küll teate midagi, kuigi te ei oska seda veel kuigi hästi avada, kust see sai alguse ja millal? Minule see sündmus oli vaid märk tulla esile olema ja elama. See sündmus oli mingil moel Mulle avav ja mingil moel siis sündmus, millest ise oskan öelda, et seal Mina sündisin olema ja elama Iseendana. Olen osavalt nimetanud seda plahvatust Elu hälliks.

Ehk mingiks alguseks kõigele, kust Elu oskab edasi laieneda ja hakata olema jätkuvalt muutuv ja arenev. Minule, Elule Endale, seda sündmust võite nimetada alguseks kõigele, isegi Minu sünnihetkekski. See sündmus on siis kõiksuse algus ehk isegi see, millest Ma ei taha kunagi teile rääkida midagi. See sündis kaasa samal hetkel kui Mina sündisin.  Ajaliselt see toimus nii kaua aega tagasi, et teie aja määratlus on veel mõistmiseks liiga alguses olev, siis mittevajalik teadmine teile, vaid jätta hilisematele sugupõlvedele arutamiseks. Minule aeg on aina olnud tarbetu, nii et tavaliselt ei tunne vajadust isegi rääkida sellest midagi muud kui seda, mis puudutab kogu Looja loodut siia kaunile planeedile.

Selleks olen Ise asetanud ajalise aja justkui piiritlema aja kulumist. Mina jälgin vaid teie arenemist vaimsuse kaudu, mitte kunagi ajalise aja abil. Keegi teist inimestest ei saaks aru Minu kombest mõelda ja määratleda arenemist mingil muul moel kui, kuidas te õpite, kuidas te arenete iseendina, olles siin väga kaunil ja erilisel planeedil iseendina ehk inimestena? Vaid teie vaimne edenemine huvitab Mind, Elu Ennast. Miks vaid see? Selle jaoks olen teid siirdanud elama sellele kaunile planeedile, mitte muu põhjuse tõttu, armsad Erkki lugejad ja paljud teisedki siia siirdatud inimesed. Olete tulnud arenema, üldsegi mitte vaid olema ja elama, vaid edenema oma vaimsuse radadel Minu suunas.

See on teile palju tähtsam teadmine, kui Minu sündimine, kuigi see on ehk teile endile suurem ja huvitavam asi. Minule ja teilegi, armsad lugejad, teie oma arenemine on palju suurem ja samas ka mingil moel natuke raskem asi. Kes siis oskab ja kes vaid hakkab arutama teiste olevuste sündimist ja arengut kui enda oma? Vastan sellele öeldes normaalne inimene.

   Kas Erkki on selles nüüdses ruumis pöördunud tagasi normaalse inimese ruumi? Jah, just nii. Selles nimetatud olukorras Erkki on jälle sama vanake, kui oli kunagi palju kümneid aastaid tagasi. Kuigi teab palju sellist, millest ei osanud varem midagi ega kunagi polnud kedagi kuulnud isegi rääkimas temale. Miks Mina, Elu Ise, olen saatnud tagasi Erkki sellesse vana inimese ruumi? Selleks, et Erkki salapärased kingitused tooksid kaasa väga suure muutumise ka selles inimeses, keda Ise nimetan vanaks Erkkiks.

    Kas oskate nüüd mõelda, et kui inimese oma kõrgem Mina on avanud end ja arenenud nii kaugetesse ruumidesse, kui see on Talle võimalik, Minu töö jätkub edasi nüüd selles vanas mehes nimega Erkki peaaegu samamoodi, kui selles ruumis, kus Erkki oma osavam pool ehk tema oma kõrgem Mina oli justkui kulgenud seda oma rada kõige kaugematesse ruumidesse, kuhu Ta oskab ise edeneda Erkki abil. Inimese ruumgi vajab tõusmist tagasi samadesse ruumidesse, mis on ootamas teda tagasi omadesse, ütleksin olemise ruumidesse, kogema ja elama jälle.

   Nüüd, just selles hetkes, Erkki on kuidagi juba osaval moel hakanud õpetama oma osavamat poolt jälle siirduma sellesse samasse ruumi, kus tema osavam pool on kunagi aegade alguses osanud olla ja elada ehk asetunud kogema, kuidas on olla oma osavama poolena täielikult, mitte vaid osaliselt. Milline see pool siis temas on? See oskab ja õpetab nüüd jälle üht teist oskajat ehk järgmist, ütleksin olevust, avanema Erkki uuemaks pooleks. Kellest nüüd on küsimus? Temast, kelle kohta te igaüks oskate öelda minu Looja või tõeline Isa või Jumalaks öeldud Energia, Anne ja Oskus.

Tema  ruumid oskavad jälle avada oma väravad või uksed selgi korral täiesti avatuks Erkkile, siis üldsegi mitte tema kõrgemale Minale, vaid tema inimlikele omadustele, mis on nüüd asetumas Looja Enda ruumi. Seda te inimesed võite nimetada valgustumiseks. Ehk just hetk tagasi Looja avas jälle uksed täiesti lahti ühele valgustunud inimesele. Kes siis asetus Erkkist Tema ruumi? Nii, nüüd Erkki saab ise vastata sellele küsimusele.

   Tänan, tänan, tänan. Oskan jälle olla ühes ja samas ruumis, kus Looja Ise ja Tema kõik, täiesti kõik, muudki Pojad, Tütred ja mõningad Lapsedki. Vastan sellele küsimusele, millised ruumid minus said asetuda olema jälle Temas, Loojas Endas? Üks, kolm ja neli. Ehk kõik need samad ruumid, millised asetusid juba varemgi Looja ruumi, kui minu kõrgemast Minast siirdati mitu aastat varem samu ruume Temasse.

Need mainitud ruumid minus kannavad kõiki samu omadusi kui varemgi, kui osavam pool asetus samasse Looja ruumi kui mina, vana Erkki. Nendes ruumides elavad edasi kõik füüsilised pooled ja needki, kellest igaüks meist oskab nimetada oma osavamaid pooli ehk oma oskust olla vaimne ja natuke isegi Loojast killustatud killu kildu Elust Endast. Üks ehk on igale see, mida oskame puudutada ja näha ja need kaks muud on just see, mida igaüks kanname sügaval südames või siis juba väga avatuna ja osavasti esil olevana. Nii oskan rääkida, et ka füüsiline keha on saanud asetuda olema ja elama kõikide osadena Looja Pojana ja Temas. Mida see tähendab mulle vanakesele, või kas olen isegi see vana nimega Erkki, või olen midagi väga erilist? Nüüd Elu Ise tahab jätkata.

    Tänan, tänan, tänan. Kes siis rõõmustab ja kes nutab? Vastan: Mina rõõmustan ja vanamees Erkki on hetketi väga habras ja aegajalt natuke tugev ja võimas, kuid mitte kunagi ei nuta, vaid oskab ja vahete vahel naeratab möödunule. Nii siis inimese pojast osatakse tõusta tagasi sellesse samasse ruumi, kust on mõned muudki kulgenud asetudes Tema Pojaks või Tütreks või mitmed isegi Tema Lasteks. Nii jällegi ühest on tõstetud elama täiesti uus ja osav Looja Poeg nimega Erkki. Nende sõnadega Mina, Elu Ise, lõpetan jälle uusima kirjutuse koos Erkkiga.