Videomeditatsioon nr. 225, 29.06.2025         Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 19.06.2025: „Täna sünnitati uus Erkki nende lausete ajal.”

Tavaliselt kirjutan hetk aega inimese ruumis, kuni Elu Ise siirdub kõikide osadega minusse ja alustab põhjalikku osavamat kirjutust. See on ehk sulle, armas lugeja, juba saanud mingit moodi tuntuks ehk oled mõistnud, kuidas need kirjutused sünnivad. Tavaliselt asetun siis kõrvale ja ruumis esile asetub tõeliseks kirjutajaks see Elust Endast minusse siirdunud osav kirjutaja. Kas olen siis Erkkina selles ruumis täiesti lahti sellest kirjutamisest? Ei, vaid tõesti natuke või aegajalt üha rohkem justkui kaasas Temas ja Tema samamoodi minus.

See täiesti eriline viis olla ühinenud või mingit viisi asetununa Elusse Endasse võib olla mõnele lugejale edasi täiesti eriline asi, või kas on? Mina, vanur nimega Erkki, oskan küll kuidagi aimata või lõpuks teada, et suurimale osale lugejaist meie kahe viis olla aegajalt kinni üksteisest on täiesti eriline viis olla ja õppida olema ühes ja samas ruumis justkui ühinenuna, katsetab iga lugeja piire ja arusaamist – ka minugi, armsad lugejad.

Ükski inimene ei hakka kunagi täiesti aru saama, mil moel see võib isegi võimalik olla nii öelda normaalsele inimesele? Püüan veel kuidagi avada seda väga osavalt ja õppinult teile igale, armsad lugejad. Alustan jälle täiesti algusest. Ehk sellest, mil viisil inimesse suudetakse siirata selle sarnast ruumi Elust Endast ja kuidas inimene siis on osaval moel asetunud elama Temas ja Tema inimeses?

   Kes oskab, temast tuleb vähehaaval uus ja samas natuke uuem oskuste ja salapärade kandja.

   Püüdke nüüd väga avatult mõelda  seda eelmist lauset, armsad lugejad. Sellesse oleme koos asetanud kõik selle, millal inimene ja Elu Ise asetavad end ühte ja samasse olemise ruumi. Sellesse siis oleme mõlemad asetanud koos võrratu tõe, nii et seda tõde kunagi ei osata avada täiesti osavasti, kui te vaid  pole ise sama targalt õppinud oskajad kui mina vanake nimega Erkki ja Tema, kust see kogu oskamise salapära ja arusaam on asetunud elama minus.

Ja samas ühinenud üheks ja samaks oskajaks nimega inimesest siirdunud ja Elust Endast tarkuse saanud olevuseks nimega Erkki ja Tema, kust keegi kunagi ei saa neid teineteisest lahutada. Lühemalt öeldes inimene ja Tema, Elu Ise, on täna ühinenud, nimelt Inimese poeg ja Elu Ise oskavad olla üks ja sama. Ehk inimesest ja Elust Endast on sündinud oivaline laps nimega Erkki ja Elu Ise. Ehk kahest sünnib just neid lauseid kirjutades uus inimene nimega uus Erkki.

Oskamise ja Õppimise Seadused on siis lubanud selle vana Erkki ja Elust Endast siirdunud väga väikese killu liitumist üheks olevuseks nimega uus Erkki. Mitte kunagi ega mingit moodi seda ühendust ei saa lahutada ega kõrvaldada ega ümber paigutada lahti Elust Endast, vaid asetada sellesse vaid lisa uusi salapäraseid oskusi arenema ja lisada neile oskusi. Kes siis naerab ja kes nutab? Nüüd vastab see uus Erkki.

   Keegi ei oska vastata sellele küsimusele, vaid üle anda see temale, kust nimigi on tulnud ehk talle, kellele nimeks Elu Ise andis uus Erkki – poeg ja Isa on need, kes naeravad ja nutjaks enam ei asetu keegi ega miski, vaid kõik naeravad rõõmsalt, olles vabad liikuma ja elama igavesti iseendina juba selle nüüdse inimelu järel.