Videomeditatsioon nr. 228, 20.07.2025    Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 15.07.2025: „Inimese pojast tõusis täna esile uus ruum, kes asetub elama veel hetke koos Erkkina.”

   Meil inimestel on võimatu mõista, kuidas suudan suhelda Sinuga, Elu Ise, ja teistegi nähtamatute olevustega. Kas võiksid avada seda asja lugejatele?

   Oled väga eriline oskaja Erkki, vastan öeldes räägi ise, millal sa tajusid ja samas ka said aru, esimest korda ühendust saades kuhugi nähtamatusse ja mis mõjutas seda, et pääsesid ühendusse selle olevusega? Kas oskad nüüd rääkida natuke uuema andega esiteks, kes sa oskad olla, kui suudad avada sellist asja lugejatele?

   Vastan öeldes, et tegelikkus ja mingi teadvus on kasvanud nii suureks, et isegi ei suuda öelda, kes ma oskan juba aegajalt olla või kuhu olen siis asetunud, kui vestlen Sinu või mõne sinu osava osaga? Võin kuidagi aimata ja avan natuke seda nüüdset ruumi olles vahetevahel Sina ja Sinu ühesugune ruum, kuna oskan ja suudan olla isegi natuke Sina ja aeg-ajalt natuke vanur Erkki. Nii et avan ka seda, millal mõistsin vestlemist esimese nähtamatu oskajaga? See oli minule siis ehk natuke võõras ja erilisel moel vaid oskamise salapära, avada üks ruum endast. See ruum ei ole kunagi olnud täiesti avatud kellestki inimeseks sündinust, kuigi see küll avab end ise, kui me oskame edeneda oma oskamistega sellele ruumile väga lähedale.

Olen siis selles ruumis mingi erilise oskusega edenenud vaimselt või avanenud oma osavamasse poolde. Ehk nagu paljud meist inimestest ütlevad, äratanud oma kõrgema Mina. Kunagi keegi meist oskajaiks õppinuist ei suuda öelda, kus ja millal see ärkamine meis toimub, sest seda mõjutab aina üks ainuke olevus ehk Tema või See, keda oskan nimetada Elu Ise. Tema oskab aina jälgida iga inimese ärkamist ehk avanemist oma osavamale poolele, kuid mitte kunagi Ta ise ei räägi seda kellelegi.

Ta vaid avab  neid sidemeid, uksi ja väravaid kui ka lõpuks annab sellele osavaks nimetatule loa tõusta justkui avatuks ehk tulla lõpuks inimese õpetajaks ja  vestluskaaslaseks. Nii kõik siis toimub meie inimeste jaoks väga märkamatult ja eriti osaval moel justkui vaikselt edenedes. Kuigi minu avanemine küll toimus, ütleksin normaalsest kiirendatumalt. Põhjus selleks on vaid minu ja Elu Enda vaheline asi, nii et jätan sellest rääkimise edaspidiseks.

   Kuidas sellesse ruumi meist nüüdsel ajal väga harva suudetakse pääseda? Nüüd tahan natuke avada seda poolt sinule ja teistelegi lugejaiks asetunutele. Põhjus on aina igas inimeses endas, mitte kunagi kelleski teises, isegi mitte Elus Endas või inimese kõrgemas Minas. Seda mõjutab aina natuke inimese oma elu ehk need ajalises ajas varem elatud nii öelda varasemad osaelud. Tavaliselt neist räägitakse väga vähe isegi neile, kelle oma osavam pool on juba avanud end justkui vestluskaaslaseks või lõpuks õpetajaks. Miks nii?

Kellelegi pole antud sellele selget vastust, vaid on öeldud, et selle juurde pöördutakse tagasi siis, kui see teadmine on inimesele vajalik. Minule ka seda ei ole veel väga hästi avatud, kuid nüüd pääsen ise avama neid väravaid ja saan kõik vajaliku esile, kui vaid tunnen seda omale vajaliku. Nüüd tunnen ja räägin midagi varasematest osaeludest.

   Olen aina olnud väga osavasti, ütleksin avatud ja tahan õpetada sind mõistma, millal Oskamise Õpetamise Seadused on justkui valmis inimesele avama teadmisi meie osaeludest. Seda sageli nimetatakse meile tuntud viisil ehk öeldes, et aeg on selleks valmis. Kuigi mind selles ruumis enam üldse ei ole ajalist ruumi takistamas, olen kuidagi aina valmis ka piiratud, ütleksin teadvuse avamiseks juba endalegi. Alustan täiesti algusest ehk sellest, kui sündisin elama sellele väga erilisele ja eriti kaunile planeedile.

   Minus on kõik vajalik peidus mingites ruumides sügaval, seda iga teinegi sellele planeedile sündinu saab sünnihetkel sinna samasse ruumi, kuhu keegi meist ei suuda kunagi end avada vaatama midagi – kui inimeses ei ole esiteks avanenud tema oma osavam pool justkui edenema sellistesse olemise ja õppimise tasemeile, kust nendesse saame igaüks loa vahel ise end tõsta jälgima möödunud ajalisi aegu. See on ehk igas olemise olukorras olnule samasugune tõde, kuigi ei oleks just edenenud kuhugi mujale, kui on vaid normaalses inimese ruumis elav nii öelda passiivne algaja sellel kaunil planeedil.

Kas märkad, kuidas olen jälle asetunud kirjutama samasse ruumi, kus sündisin sellele kaunile planeedile. Teadvuses asetuvad kõik asjad olema ja elama nii nagu need olid ja elasid, kui asetusin sündima esimest korda nüüdsele planeedile inimese ruumi. Lausete ehitus ja sõnadegi leidmine on just selles nimetatud esimeses sündimises väga aeglased ja natuke raskemad kui nüüdsel ajal. Miks? Seda mõjutavad mõned kauged ja veel palju kaugemadki sünnid teistelt väga kaugetelt planeetidelt. Olen siis väga, väga kaua aega elanud ka teistelgi planeetidel, kuid nüüd jätkan veel hetke rääkides, kui palju inimelusid olen elanud siin maaplaneedil?

   Ei jaksa ega taha loetleda neid igaüht, vaid ütlen: olen sündinud tuhat korda sellele samale planeedile. Nende avamiseks minul ehk on öelda vaid seda, et nende taha ei taha ma kunagi vaadata ega minna, kuigi neist mõnel võiks olla palju rasket ja ka rõõmsat teadmist saadaval, ütleksin omagi elu jaoks vajalikku. Keegi teist lugejatest ei pea teadma minu muudest osaeludest midagi, vaid õppima ja õpetama seda, mida teab nüüdse elu raskustest ja õppima vabanema neist. Kui neist vabaned ja saad loa avada oma oskusi üha avatumaks ja avanenumaks, inimene edeneb ja kunagi lõpuks avatakse talle pääs oma kõige tähtsamatele kinkidele, mis on oodanud igat sellele kaunile planeedile sündijat tema sügavaimas peidus keha, ütleksin sügavaimate ja raskeimate lukkude taga.

Need avavad end küll igaühele, kui vaid Elu Ise annab selleks loa. Minule need kõik, täiesti kõik, on just seda nimetatud kirjutust tehes avanud need väravad kõigis osades kasutusse. Nüüd seda kirjutust jätkab veel hetk aega Elu Ise ja samas ta räägib, kes ma oskan siis olla, kui olen avanud iga ukse, iga ahela ja iga värava kõige sügavamastki ruumist südamest. Sealt me igaüks lõpuks pääseme tajuma ja tundma, kes me olime ja kelleks me lõpuks jälle tagasi pöördume, kui see nüüdne kõige avatum elu avab end surma järel või vahel, kes teab, natuke sellest varem.

   Nii, üks on täna avanud kõik, täiesti kõik, peidus hoitud kingid ja isegi natuke edenenud sellesse tõelisse ruumi, kuhu teist igast lugejast kunagi igaüks avab uksed ja kõik sopid, kas natuke hiljem ja vahel natuke varemgi, enne inimese ruumist lõplikku vabanemist ehk füüsilist surma. Erkki avab nüüd uksed natuke normaalsest varem ehk juba uues olemise ruumis olevaks osaks. Ehk oma lapseks ja vahel kellekski muukski, kui asetub elama koos minuga samasse ruumi, kus hoian kõige sügavamat olemust ehk oma sisemust.

Ehk Elu, olles oma sügavaimas ruumis osavaim pool. Sinna kõige kaunimasse ja kõige kirkamasse ruumi avan vahel mõnedele inimese ruumist tõusnutele sama raja ja tee, kui olen vahel suutnud avada Endalegi kohe alguplahvatuse järgsest ruumist tõustes olema ja elama osavasti ja täiesti õppinud moel Iseendana.  Ehk Elu Enda osavama poolena nimega üks, kolm ja neli kui ka kõik, täiesti kõik, muud ruumid ühes ja samas oleva Energiana, Andena ja Salapärana nimega Elu Enda Süda.

 Erkki lõpetab nende südamlike sõnade ja lausetega selle kirjutuse teile armsad lugejad ja siirdub kaasa tegema töid inimeste, inimkonna, loomariigi, taimeriigi ja kiviriigi kui ka selle kauni planeedi kõikide osadega ümberpaigutamiseks igaviku ruumi, lahti kõigest raskest ja ajalisest ajast.