Videomeditatsioon nr. 246, 30.11.2025      Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 20.11.2025: „Inimese ruum avab jälle uue Meistri kaudu natuke teadmist, millal inimene nimetatakse Meistriks või talle antakse see aukraad oma nimele lisaks?”

   Mõned väga osavaiks end õpetanud aitajatest ja ravijatest ei hakka kunagi tegema imesid, kuigi see oleks neil täiesti võimalik. Millal nende kohta võiks öelda: tõuseb esile see anne ja salapära, millede abil neid imesid võidakse teha? Või peaks ehk ütlema: need avavad vaid ise endid justkui avatuks ja asetuvad tegema nii erilisi kui samas ka imedeks nimetatud tegusid? Seda te end inimesteks nimetavad ei oska kunagi öelda üksteisele ega ka õpetada, kuigi see on iga oskaja samasugune andekus või selle sarnane selgus. Nüüd Mina, Elu Ise, räägin sellest teile Erkki lugejatele väga uut ja erilist teadmist. Alustan nagu tavaliselt aina algusest, kui küsimus on õige osavast teaduslikust teadmise ja salapära avamisest. 

   Mina, Elu Ise, kannan oma osavas ruumis kõike, täiesti kõike, justkui omana ja natuke ka teie omana, armsad inimesed, avatavaina olevatena, ütleksin ruumidena. Seda ruumimõistet te ei hakka kunagi täiesti mõistma, siis veel aru saama Minu mingisuguse Ande ja Salapära kandjast, vaid pigem käsitlete seda ainult samasugusena kui tunnete kõiki muidki ruumideks nimetatuid. Ehk mingil moel tuntavana ja nähtavana ehk isegi natuke füüsilisena ehk tahkena. Minu jaoks ruum on aina kõike muud kui ainult füüsiline. Nimetaksin seda pigem selle sarnaseks, kus hoitakse kas peidus või esil olevaid mingeid kogemuste sarnaseid andeid ja oskusi ja teatavasti ka neid teile tähtsaid muidki tahkeid riistu või mingeid muidki nii öelda mitte keemilist või keemilist vedeliku sarnast olukorda või olekut.

Ruum-sõna siis on väga eriline kirjeldama mingit säilitamises kasutatavat, ütleksin … nii, nüüd selleks ei ole teil õige sobivat väljendust ehk sõna kasutamiseks. Minu sõnavara tekitaks paljudele ainult vaeva, nii et püsin nüüd sellest lahti.  Kuid kui sõnad aina ei suuda avada kõike seda, millele Mina, Elu Ise, tahaksin anda oma nime või mõistelist väljendust, on ehk rahuldav vaid öelda, et Minus kõigile, täiesti kõigile, on olnud ja ka hakkavad aina olema omapärased sopid, hooned või need ruumid justkui avatuna ja samas ka avatavad igale olevuseks nimetatule. Siis, kui te inimesed ja mõned muudki olevusteks sündinud edenete oma vaimsetel radadel, need peidus olnud väga eritasemelised asjad või olemise ja õppimise riivid ja lukud oskavad avada ise neid andeid ja salapärasid just neile või neist avatuks ja ka kasutatavaks. Ehk neis olnud salapära sarnased asjad asetuvad ise teie inimeste kasutatavaks ilma Minu, Elu Enda,  mingit viisi puutumata sellesse või nende avanemistesse. Aga millal inimese oma oskus siis on vajalikult hea või isegi eriti oskuslik nii, et neid imesid avatakse tema kasutusse? Nüüd Minul, Elul Endal, on ehk põhjust asetuda natuke kõrvale ja lasta Erkki Meistril jätkata teie õpetamist armsad Erkki lugejad.

   Nii, tavaliselt minul Meistri ruumis olevana, oleks vaja osata rääkida natuke, mil viisil olen ise suutnud edeneda sellesse Meistri taseme ruumi ja saanud Elult Endalt selle erilise nime Meister Erkki? Ei suuda öelda kõike seda, mida selleks oleks vaja osata öelda, avan vaid selle, kuhu olen osanud oma inimese ruumi siis ümber paigutada olema, kui tunnen oskavat olla Meistri tasemel olev vana mees nimega Erkki. Igale Meistriks nimetatule see sama ruum ilmselt avab end aina just nii ja sel moel nagu tema uusim Meistrina olemine nõuab või avab end ise. Mulle seda ruumi avati, kui esiteks asetusin oma osavama poole ehk kõrgema Mina abil sellesse ruumi.

Selles ruumis ma siis üldsegi ei tundnud inimese ruumi oskusi, vaid tundsin end tolle osavama poolena ehk kõrgema Minana. Võib olla sinule, see erinevus võib olla raskesti mõistetav, kui sa ise pole kunagi avanud oma kõrgemat Mina. Minule see kogemus oli natuke erinev, kui nüüdse inimese ruumis oleva Meistri enda tajumine. Siis justkui tajusin seda ruumi vaid oma osavama poole ruumina, mitte siis veel oma inimese ruumi abil avaneva, vaid Tema, keda oskame igaüks nimetada inimese kõrgema Mina ruumi üheks kogemuseks.

Pidage meeles, armsad lugejad, see on väga, väga tähtis erinevus, kui asetuda olema oma inimese ruumina Meistri ruumi. Siis olen justkui arenenud olevusena ehk inimesena, mitte enam oma kõrgema Minana sellesse olemise ruumi olla Meister. Sellesse siis pääseb ka olles vaid inimene ja selle järel asetades selle inimese ruumi väga osavalt olema ka Meister. Seda Muutumise Seadusega seotud ruumi keegi meist inimestest kunagi ei suuda omal nõul väga selgesti isegi tajuda, vaid selleks peab suutma asetada end justkui olema ja elama, nii nagu sageli olete kuulnud Elu Ennast ütlevat.

    Kas see on igaühel võimalik? On ja üldsegi mitte, kuigi selleks on ehk igal inimesel sama suur anne ja oskus. Kuidas sina, armas lugeja nüüd saad aru sellest eelmisest lausest? Oskamise Seadus oskab aina avada siis kõigile, täiesti kõigile, need anded ja salapärad, kui vaid me ise oskame areneda vajalikult osavaiks ja ütleksin selle tasemelisteks oskajateks, kus need Meistreiks nimetatud hoiavad end justkui avatuina ehk esil olevatena.

Osavamadki aitajad ega ravijad ei suuda seda paremini selgitada kellelegi, kuigi oleksid ise suutnud pääseda sellesse Meistrite väga väiksesse rühma. Ma ise ei suuda rääkida, millal mind nimetati täieõiguslikuks Meistriks, kuigi olen ometi öelnud mõnele lähemale sõbrale isegi teatud kuupäeva, millal ametlikult tundsin või pigem sain teada sellest nimetusest Meister Erkki.

   Nüüd paljud teist lugejatest imestavad selle vastukäiva ütlemise üle. Kas ei võiks öelda, et olin tol nimetatud päeval täiesti valmis asetuma täieõigusliku Meistri kohale, kui olin nimetatud sellesse Elu Enda hinnangul. Tavaliselt tunnen nüüd oskavat teha juba  samasugust tööd nagu sageli kuuleme Meistreid tegevat ehk nii öelda imesid. Tehes neid imesid, meist avatakse kõik samad oskused kui paljudest teistestki pikemat aega Meistrid olnutest. See siirdumisaeg on ehk natuke erinev eri tegevusi sooritajatel. Nii ma ise oletan, kuid kas oskan ise väita seda, kui Elu Ise nõuab sellest näiteid? Vastan oma küsimusele öeldes, et vaid Elu Ise võib vastata sellele nii, et olen selles isegi täiesti kindel. Nüüd seda kirjutust jätkab jälle Elu Ise.

   Tunnen rõõmu sinust Erkki ja samas nimetan seda uut ruumi Meistri ruumiks. Ehk kui oskad ja suudad kõrvaldada oma ravitavaiks asetunutest samu haigusi, samu koormusi ja isegi selliseid raskusi, mida isegi mitte arstidki ei suuda veel ravida, või nagu ütled ise lahutada, sinus on siis avatud kõik samad oskused, mille üle veel paljud sinust osavamad end Meistriks tõstnud imetlevad ja mingil viisil ka imetledes jälgivad – ei sinul pole vaja enam arutada, kas oled valmis tegema töid Meister Erkkina? Oled valmis ja eriti osav Meister. Sellesse samasse Meistrite ruumi nimetan aina iga osava õpilase Õpetajaks, Meistriks ja isegi sellisteks õppinud, kellest oskused ja muudki salapärad on sageli avanud andeid ja ime kaudu ajalise aja.

Ehk aina sellest alates, kui esimesed inimeste ruumidest end avanud Meistriteks nimetatud ilmusid tegema imesid teistele olevusteks nimetatutele. Sina Erkki nimeline vana oled üks Minu Poegadest, kes on avanud end inimesest Meistri ruumi. Rõõmusta selle üle ja võta aina vastu kõik, täiesti kõik, osavateks nimetatud nimetused Minult, Elult Endalt, tänuliku ja rõõmsana. Nüüd pääsed jätkama tööd edasi Minu, Elu Enda, kätena aiva samal viisil kui Jeesus naatsaretlane, Buddha ja kaks muudki veel sinu eest peidus olevat Meistrit. Miks vaid kaks, kas Neid pole muidki? On, natuke teistsuguseid, kellest räägin järgmises kirjutuses.