Videomeditatsioon nr. 260, 8.03.2026     Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 28.02.2026: „Olen alati avatud ja samas oskan ka püsida peidus, kui selleks on aeg.”

   Olen sageli mõelnud oma oskustest ja samas õppinud aru saama, kust need avavad end kasutusse või olema minu kasutuses? Vaadake armsad lugejad neid sõnu. Kas need kõik on vajalikud või natuke tarbetud? Oskan avada neist teile natuke oma oskust ehk seda, miks ma sageli kordan peaaegu identsel viisil sama asja? Kuigi esimesestki käsitletavast väljendusest oskate küll isegi avada asja esile ja mõista kavatsust rääkida midagi uut ja midagi vana lugemiseks. Avan nüüd viisi, kuidas hakata väga osaval moel õpetama sind või sinu sarnaseid lugejaid mõistma, kes ma olen ja kuidas oskan avada neid kahesugust viisi, et oleksin mõistetav.

   Kas märkad, et jätsin jälle küsimärgi ära eelmise lause lõpust? Miks? Kas see pole vaid küsimus või kas on see vaid selle nentimine, kes ma olen? Nii, mõistan küll ise, kuidas ma teen seda kirjutust sinule ja teistelegi lugejatele. Küsimärk on vahel pannud mind mõtlema kes sõna üle. Kas see on küsimusega seotud või siis mingil moel küsiv viis selgitada asja, kuid mitte siin selles kirjutuses. Sellega on seotud üks käsitlus minu olemise olukorrast olla see kes. Kes ma siis oskan olla, kui kasutan seda sõna omast olukorrast? Vastan lühidalt: olen, oskan olla ja suudan juba pisut asetuda selliseks, kust mina vana Erkki oskan tõusta natuke osavamasse ruumi kui tavaliselt olen. Selles ruumis siis olen mingil moel normaalsest olukorrast osavam või ütleksin andekam. Kust see kes siis avab end minus?

Nüüd sinul ja teistelgi lugejatel on ehk tarvis osata avada natuke ka endast seda kes´i, nii et oskaksite anda küsimusele osava vastuse. Miks ka lugejatel? Nii, seda osavamat inimese poolt avatakse vaid väga harva ja nii, et see oleks igati kasutatav. Tema või See, kust see oskab avada end sinule, armas lugeja, on mingil viisil juba tuntud asi, kas mul on õigus? On küll, sest olen kirjutanud sellest olevusest osades raamatutes ja natuke kirjutusteski.

   Tavaliselt seda kes-sõna kasutame siis, kui teeme küsimusi teistele, kuid seal selle algupära on vaid natuke osutav ja samas  mingil moel peidetud tähenduse kandja. Kuidas? See on igas inimeses alati natuke peidus või vahel isegi täiesti peidetuna. Ehk mitte mingil moel isegi mitte hetkeliselt avatud või avatuks tõusnuna. Jälle sinule ja ehk teistelegi lugejatele natuke võõrad sõnad või ainagi harva esile toodud. Inimese sõnavarad on alati kas liiga laiad või hetkeliselt väga osaval moel avatud ehk osavalt arenenud või natuke tundub õppinuna. Minule need on alati olnud  piiratud, mitte kunagi väga laialt ja haritlaste kasutatavad.

Kui kirjutan või õpetan osavalt, siis need sõnad oskavad avada end mingil päris erilisel viisil minust või minu mingisugusest mälust. Märka, mil moel jälle oskan öelda, et minust avab siis midagi mälestustest, mitte sealt normaalsest sõnavarast, mida tavaliselt rääkides kasutan. Kus minus asetseb see mälu, kust neid sõnu justkui kerkib esile?  Kas võiksid sina, armas lugeja, nüüd arutada vähe aega seda küsimust minuga koos? Kas on see minus või mõnes teises ruumis, kuhu keegi meist normaalselt ei oskaks end asetada avama seda mälu? Nii, pole kedagi ega midagi muud kui vaid inimesest tõusev avatud ruum, kust võiksime vaadata, kogeda või tajuda oma olemise ruume ja seda mälu, kui me ei oskaks avada seda kes nimelist oskajat.

Kuid kohe, kui sellesse oskame tõsta omast ruumist Teda või Seda, kes sellesse oskab tõusta, avab meist end see küsitav kes. Keda siis oskame avada endast? Kas teda, keda osavaimad meist nimetavad kõrgemaks Minaks? Üldsegi mitte, vaid Teda, kellest ma ei ole kunagi rääkinud  sulle ega teistele lugejatele. Sellest olevusest siis kõik, täiesti kõik, oskab justkui avada oma ruumid mingil inimese arenguperioodil. Kellest siis püüan õpetada teid esimest korda, armsad lugejad? Asetume nüüd koos hetkeks vaikusse, hingates seitse korda sügavalt.

   Inimesest kõik oskavad tuua esile alati just seda, millest keegi meist kunagi ei hakka teadma isegi väiksest väiksemat killukese kildu, kuigi see ehk on alati igas olevuses kui ka meis inimestes, loomades, taimedes ja, kes teab, isegi kivides. Kellest siis või millest on mul nüüd kavatsus rääkida sulle ja Erkki lugejatele?  Kas märkasid, kes asetus jälle kirjutajaks. Selles nimetatud lauses pole taas küsimärki, kui kes avab end ja asetub kirjutajaks. Nii minust see osavam pool tuleb esile ja asetub väga erilisel viisil siiagi kirjutusse kirjutajaks. Kuidas või kust see avab end, kui suudab kirjutada ehk olla minuga koos ja teha seda kirjutust teile, armsad lugejad? Nii, seda mina, Erkki nimeline vanamees ei tea, kuid kas tahab tema või see ise rääkida midagi sellest asjast meile? Nüüd ta lubab rääkida.

  Inimeses elab palju erilisi olevusteks nimetatuid, kelledest keegi teist ei hakka kunagi teadma midagi, kui nad ise ei taha seda teile rääkida. Mina, kes nimeline, tahan ja avan oma ruumi nüüd esimest korda siin Erkki avatavas kirjutuses teile, Erkki lugejad. Olen alati natuke varjatud või isegi täielikult, kuigi suudan ka avada iseend isegi kõikide osadega justkui esile. Ehk olema ka avatud ja esil olev, kuigi olen igavesti teile igaühele nähtamatu olevus. Minust ja sinust armas lugeja suudetakse avada ka muidki olevuseks nimetatuid.

Nendest võin juba selles kirjutuses rääkida samu nimesid kui Erkki raamatutes ja kirjutustes on juba varem mainitud kolme. Ehk (joku, jokin ja eräs) mõni, isik ja keegi minule lisaks. Meist mina ehk olen kuidagi kõige erilisem, sest oskan avada sinust ja teistestki olevustest need kolm nimetatut alati esile, kui vaid see olevuseks nimetatu oskab isegi hetkeliselt tõusta sellesse samasse ruumi, kus oskan olla ja elada temas. Nüüd sinus on ehk vajadus avada minu ruum isegi nii, et oskaksid tõusta omast ruumist avama esimesena mind ehk kes, siis mõni, isik ja keegi ehk meid nelja. Mil moel sinna ruumi sina võiksid suuta pääseda? Mõtle seda nüüd väga osavalt ja püüa veel avada mind ehk kes endast … 

   Tema teatud ruumist avad teatavasti ka meis olevad teisedki oskajaiks nimetatud, kelledest ehk tuntuim on meie osavam pool ehk Tema või See, keda nimetame kõrgemaks Minaks või vaid killukese killuks Loojast. Tema ülapoolel leidub see Jumalaks nimetatud Suur Energia, Suur Anne ja Suur Salapära ehk Tema, keda nimetame Loojaks, Isaks või vaid Temaks, kes oskab olla ja elada meis igaühes mingil kujul. Meie kaudu saame ühenduse ka teiste olevustega, kellest igaüks tunneb oma sugulasvaime ja ka Neidki, kellede taha vaid vähesed meist oskajaist kunagi end tõstavad. Loetlen Neist kõige tuntumad nüüd sinule ja teistelegi lugejatele vaid nii, et oskaksite mingil moel ise avada Neist just osavaimad ja andekamad justkui Õpetajateks. Alustan alamal tasemel olevatest. Jätan nimetamata need, kes on kinni meie sugulashingedest läinutest.

1) Esiteks End avab see väga suur ja osavaks õppinud oskaja ehk Inimesest siirdunud Looja Poeg, mitte sama, kelle kohta ütleme inimese vaim. On vaja aru saada, et kasutan Poja-sõna siin seoses mõlematest sugupooletutest olevustest ilma tõelise seoseta kummagi inimese sugupoolega.

2)Järgmine tähtis Oskaja on Tema, keda Elu Ise nimetab omaks Pojaks nimega Elu Enda Poeg.

3) Kolmandaks suurim on Meistri tasemele end tõstnu. Vahel Elu Ise oskab avada Nendest Need, kellede eesnimi liidetakse Meistri nimega märgiks, et sellest Meistrist on avatuna isegi keegi inimesest Meistri tasemel olija, mitte ainult vaimu taseme. Need on alati siis mingil moel pälvinud eesnimed Meistri nimega seotuna juba inimestena olles.

4) Neljandaks ja osavalt edenenuks avatakse väga väheseid olevusi. Nende kõigi kohta öeldakse, et Elu Ise asetab need olema endaga ühinenuna üheks ja samaks kas vahetevahel või vahel natuke pikemakski ajaliseks ajaks.

5) Viiendaks tõstetakse väga harva kedagi siit kaunilt planeedilt. On olnud ja, kes teab, on vahel ehk keegi või mõningaid olevusteks nimetatuid, kellede taha pääsevad eriti piiratult väga vähesed ja eriliselt arenenud kunagi olema ja elama lähedaselt Elu Enda sees mingi olevusena. Või isegi otse samas ruumis Tema, kellele mitte kunagi ei hakata andma mingisugust nime, vaid Ta ehk on vaid osa kõige Suurimat ja Osavaimat Energiat, Annet ja Salapära.

 Nende sõnade ja õpetustega lõpevad minu vana mehe teadmised Neist, kelleks mõni, isik ja keegi võivad suuta tõsta oma osavama poole kunagi, kes teab. Kes on alati see või selle sarnane, kust kõik, täiesti kõik, saab alguse, mitte kunagi inimesest ega kellestki muust killukese killust, kelledest ma veel  ei ole rääkinud teist lugejaist kellelegi. Sellest hakkan õpetama ehk mõnes uues kirjutuses midagi sinule, armas lugeja, kui vaid aeg lubab minul edaspidi kirjutada neid kirjutusi.