Videomeditatsioon nr. 285, 6.09.2026  Lille Lindmäe

Erkki Tuomala 30.08.2026: „Täna loete te millestki väga uuest, kallid lugejad.”

Teadmiste Seadus lubab Mul anda teile, Erkkile, ja tema võimekatele õpilastele ning paljudele lugejatele, täiesti uut tüüpi teavet selle kohta, millal ajast ja sellest osavast iseõppinust saadakse täielikult lahti sellelt kaunilt planeedilt ja neist ruumidest, kuhu need kaks saavad aeg-ajalt end seada elama ja õppima? Saabumas on lõpuks selline aeg, mil need mainitud ei suuda end seada enam vähimalgi määral millestki ega kellestki kõrgemale, et elada, end kehtestada ja mõjutada, vaid peavad lõpuks olema lahti või ilma kõigest.

 Kes siis naerab ja kes nutab? Ma vastan oma küsimusele, öeldes need või nemad, kellele need kaks on alati suutnud kas natuke või natuke rohkem ennast üle kanda või isegi asetada end nendesse olema. Kuidas saate sina, mina ja paljud teised öelda kahel viisil, kas naerda ja nutta?

 Nüüd peaks igaüks, kes on õppinud oskaja, suutma endale ise öelda: pole olnud kedagi ega mingit sellist ruumi, millest neid kahte oleks saanud kunagi täielikult eemal hoida, välja arvatud aeg-ajalt või väga harva. See tähendab, et isegi Elu Ise on pidanud aeg-ajalt kogema nende kahe koormat. Isegi Nemad, keda me võime nimetada Loojaks või Jumalaks ja muidugi See, kes kannab kõike, absoluutselt kõike, on aeg-ajalt olnud mõlema külge kinnitunud, kas natuke või isegi palju.

 Kuidas siis on ka Nemad aeg-ajalt saanud nende kahe poolt mingit raskust tunda? Kas siis, kui aeg oli seatud olema ja elama isegi nende Suurte Oskajate, st meie Looja ja Elu Enda mingisuguses ruumis?

  Sugugi mitte, vaid selle külge, millest keegi meist, inimestest, veel midagi ei tea, kuigi ka see on eksisteerinud aegade algusest alati. Seega on sellega seotud mingi ruum, millest pole inimese tasandil olijatest kellelegi räägitud, kas nii?
 Täpselt nii. Kes siis on see või too, kellest me pole kunagi midagi kuulnud ega teadnud? Kas ei või olla midagi, millest Elu Ise poleks suutnud või tahtnud meile natukenegi rääkida, või kas siiski on? Jah, on ju suur asi seda selles väga erilises kirjutises avada, ütleksin oskuslikult ja ometi üllatavalt.

Nüüd võid sina, kallis lugeja, arvata, et sind pisut proovile pannakse ja isegi mingil moel petetakse uskuma, et selline õpetus tuleb Erkki enda ruumidest, mitte tegelikult Elu Enda antust, vaid tõesti inimese. Kõik, absoluutselt kõik, tuleb aga mõlema ühisest ruumist, seega mitte mingil juhul ainult Erkkist või tema oma mõtetest või varjatud ajalise elu mingitest oskamatustest. Inimeste jaoks võib aeg ja selle teise ​​olemise ruum olla seetõttu kohati probleemiks isegi Elu Enda, meie Looja jaoks, ja paljude, väga paljude jaoks, kes on sellesse kuidagi asetunud.

   Vaata ja õpi, kuidas mina, Erkki nimeline vana mees, kirjutasin eelmise lause justkui ainsuses, öeldes: “need, kes on sinna kuidagi asetunud”. Alati on olnud ainult üks Suur, väga Suur ruum, milles kõik, absoluutselt kõik, on või on olnud justkui liitunud üheks ja samaks. Seda ruumi kannab seega nii meie kõiketeadev Looja kui ka loomulikult Tema, keda me võime nimetada Eluks Endaks, ja nagu me teame ja natuke mõistame, hõlmab see kõike – isegi aega ja sellega on kindlalt ühendatud must olendki. Jah, me kõik oleme sellest mingil moel teadlikud olnud, aga mil moel nüüd midagi täiesti uut tuleb,  mis on igaühe jaoks meist uus, see on  täiesti uut tüüpi ruum, mis nüüd avaneb meile teadmiseks? Kas ei saa kunagi olla midagi sellist varjatuna, millest Elu Ise poleks veel tahtnud või saanud ühelegi inimesele rääkida? Jah, võib küll, kui see ruum pole kunagi varem eksisteerinud, vaid avaneb selle kirjutise kirjutamise ajal.

   Nüüd ütlevad kõik selle peale, et alles hetk tagasi selles konkreetses kirjutises öeldi, et see on eksisteerinud igavesti, kuigi me pole sellest kunagi kuulnud. Kas nüüd esitatud väide pole mingil moel vastuolus varasemaga? See on ja ei ole siiski, vaid isegi toetab seda. Seega, kui seda asja teile pole kunagi räägitud, siis pole see mingil juhul olnud Minult, Elult Endalt, mitte kunagi varjatud, vaid alati ainult teie eest, kallid Erkki lugejad.

   Vaadake, kuidas ma teid taas Erkki lugejateks kutsun, kuigi võin teid kutsuda ka oma lugejateks. Miks mõlemal viisil? Kas sellepärast, et Sina, Elu ise ja Erkki oskate samuti olla ühinenuna ühes ruumis üks ja sama? Just seetõttu, kallid lugejad. Aga tuleme korraks selle argumendi juurde tagasi. Millal see uus ruum siis avab omaenda olemise ruumi, nii et neid kahte olendit, nimelt aega ja sellega seotud mustast mustemat, ei saa enam väita olevat kohal kelleski sellel kaunil planeedil ega kummaski neis kahes Suures Energias, Andes ja Salapäras?

   Seega, kui aeg kaob kõigest, absoluutselt kõigest, siis ei pea keegi neid kahte kunagi mingil moel kogema, kartma ega isegi tundma, vaid olema rahus, rõõmus, ja teatud piirangutega, aeg-ajalt isegi väga-väga suures armastuses. Mina, keda teie kõige targemad kutsuvad Erkkiks või vanaks meheks nimega Erkki, olen siis teist igaühest väga-väga kaugel. Millal ja kuhu see nimetatud olend siis siirdub, kas ta lahkub samasse ruumi, kuhu enamik teisigi inimesi, või on talle antud see uus ruum elamiseks?

 Sugugi mitte, aga kõik, absoluutselt kõik, siirdub temast tagasi samasse ruumi, kui enamik teist. See tähendab, et sellest vanast inimesest nagu teistki, kallid Erkki lugejad, killustatakse või eraldatakse mitmeid erinevaid ruume, et olla ja elada tagasi samas ruumis, kust te kunagi aegade alguses siia planeedile Maa kolisite, et õppida ja olla inimesed. Nüüd räägin Mina, Elu Ise, Erkkist ja mitte üldse neist teistest olemise ruumidest, millest te juba eristada saate, näiteks kahte poega, st Looja poega ja ka Minu, Elu Enda poega, kui ka Meistrit ja ka teda või seda, keda nimetatakse uueks inimeseks. Neist pea kõigist Mina, Elu Ise, saan peaaegu kõik oma ruumidesse üle kanda, välja arvatud selle uue inimese. Ma kannan ta üle olema ja edasi arenema täiesti uuele planeedile, mida nimetatakse kuldseks planeediks.

Millal need üleminekud siis avatakse? Kas kõik muugi juhtub tulevikus alles siis, kui ajast ja selle ainulaadsest oskajast on täielikult vabanetud ning see eelpool mainitud uus ruum lõpuks avaneb nii Erkkile kui ka teistele sellel kaunil planeedil? See tähendab, et alles siis, kui inimesed sünnivad pärast surma tagasi samale planeedile Maa?

   Nüüd saan Mina, Elu Ise, avada teile, kallid lugejad, isegi seda või teist täiesti uuel viisil, öeldes, et kõik toimub justkui järk-järgult. See tähendab justkui nii, et see uusim ruum kantakse samm-sammult üle samasse ruumi, see tähendab praegusele planeedile Maa, nii et need, kes on elanud sellel praegusel planeedil, paigutatakse siia alles siis, kui nende aeg on sündida uuesti, et elada ja areneda uuesti inimestena ilma eespool mainitute, nimelt aja ja selle teise olendi koormata. Pange tähele, et mõnda aega elab sellel planeedil Maa kahte tüüpi inimesi. Mõne jaoks, niiöelda nende jaoks, kes on veel elus, tekivad need koormad aeg-ajalt, nagu nüüdki, samas kui pärast seda päeva siin sündinute jaoks pole neil enam sama rasket elu – vaid täiesti uued ruumid asetuvad nende ruumide asemele ilma nende kahe olendita. See tähendab, et aega ja mingit väga rasket teist poolt neile peale ei panda.

Teadmiste Seadus on võimeline peale suruma isegi need rasked karmakoormad inimestele, kes on veel samal planeedil, ja teistele olenditele ning hoolitsema ka selle eest, et siia sündinutele ei pandaks enam peale vähimatki nende endi sugulaste poolt tekitatud karmakoormat, vaid midagi veidi teistsugust, mille kohta Erkki kirjutab teile, kallid lugejad, lugemiseks uut teavet järgmises artiklis. Nii Mina, Elu Ise, luban teile taas kord avada värskeimat infot teie tuleviku kohta, kallid Erkki ja Minu, Elu Ise lugejad.